/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/04/16754478t1h8626.jpg)
Esimest korda ilmus eesti keeles Henry Milleri «Kaljukitse pöörijoon», mis on mõnes mõttes tema «Vähi pöörijoone» eellugu. Raamatu on inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen ning see ilmus sarjas «Hieronymus».
See autobiograafiliste seikade ja fiktsiooni segu on lugu Henry V. Millerist, kes töötab 1920ndate New Yorgis Cosmodemonic Telegraph Companys ning püüab kirjutada kõige olulisemat kirjandusteost, mis iial avaldatud. «Kaljukitse pöörijoon» maalib pildi kirjaniku elust sõdadevahelises New Yorgis: pilvelõhkujatest ja reoveekanalitest, ihast ja ahastusest, igaveses liikumises oleva linna lõhnadest ja helidest.
/nginx/o/2025/04/04/16754503t1h92bc.jpg)
«Kaljukitse pöörijoone» New York on kiirelt muutuv panoraam möödunud sajandi päris algusest 1920. aastate keskpaigani. See oli maailma kõige dünaamilisem hiigellinn, elektriajastu futuristlik projekt, mis sööstis kaleidoskoopilisena taeva poole, lõhkudes varasemaid linnajagusid ja tänavavõrke, kodukante ja kogukondi. Kõiges, mis vähegi loeb, kätkeb vastuolu, ütleb autor.
Henry Miller (1891–1980) tõi kirjandusse uut tüüpi poolautobiograafilise romaani, milles põimuvad tegelaste sissevaated, sotsiaalkriitika, filosoofilised mõtisklused, teadvuse vool, otsekohene keelekasutus, seks ja sürrealism.
Sellise kokteili tõttu olid tema tuntuimad teosed «Vähi pöörijoon», «Must kevad», «Kaljukitse pöörijoon» ja «Roospunane ristilöömine» ta kodumaal USA-s moraalitsensuuri tõttu keelatud 1961. aastani. See ei tähendanud mõistagi, et teda poleks seal loetud, vastupidi, paljud temast veidi nooremad kirjanikud, näiteks Jack Kerouac, William Burroughs või Charles Bukowski on pidanud teda suureks eeskujuks ning seda on nende teostest ka näha. Tema enda kirjutuse juured on aga maailmakirjanduse sügavamates, tumedamates kihtides.