/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/04/16755440t1hcb68.jpg)
Loe katkendit Alex Smithi peainspektor Ketti krimisarja viiendast raamatust «Külm nagu kivi».
Norfolki ühel kõige külmemal talvel avastatakse legendaarse Lyngi kivi pealt külmunud surnukeha. Kuna Robert Kett enam politseis ei tööta, hakkavad juhtumit uurima seersant Kate Savage ja uurija Pete Porter ning neile saab peagi selgeks, et noort meest mitte lihtsalt ei tapetud, vaid ta ohverdati.
Ja ta pole ainus. Nädala pärast leitakse Norfolkis ühelt iidselt kivilt veel ühe samamoodi kohutavalt moonutatud mehe surnukeha. Keegi sooritab mingit rituaali ning kui Savage ja Porter teda takistada ei suuda, sureb veel palju inimesi. Juurdlus muutub üha jõhkramaks, nii et isegi Kettil pole selle eest pääsu.
Sest kui uskuda kivide kohta räägitavaid lugusid, on tulekul Jõletis – mõrtsukas, kelle tapahimul ja vägivaldsusel pole piire.
***
/nginx/o/2025/03/15/16715834t1ha7fa.jpg)
Kate Savage tundis end rooli taga ülimalt hästi ja see oli ka koht, kus ta teadis, et on täielikult olukorra peremees. Isegi väike laimiroheline Fiat Punto oma vananeva 1,4-liitrise mootori ja jukerdava siduriga oli tema jaoks sõidurõõm, piisavalt väle, et läbi Norwichi sõites teiste autode vahel süstida. Ta kutsus autot Väikseks Jeffiks oma vanaisa järgi, keda kutsuti Suureks Jeff Savage’iks. Punto polnud küll samas kaalukategoorias politsei erivarustusega BMW-de ja Raudmehe värvi punaste Audidega, millega ta vahel sõita sai, aga see oli tema auto ja ta armastas seda. Elu oli ettearvamatu, kaootiline – politseinikuna töötades veel eriti –, aga praegu polnud sel mingit tähtsust. Roolis olles reageeris kõik tema puudutusele, tegi kõike, mida tema käskis.
Eriti kui kõlaritest röökis Van Halen.
See kandis ta tagasi lapsepõlve põrkeautode juurde Hemsbys, liikumise tekitatud elevusse, kui kõik muu tundus nii raske. Ta sõitis nende autodega tundide kaupa, nii kiiresti, et põgenes teistel eest, põgenes ema sõimu ja kogu selle kurbuse eest. Ta oli alati kujutlenud, kuidas sõidab nendega läbi piirde ja üle liivaluidete ega jäägi seisma. Põrkeautodes oli kõik tundunud õige ja nüüd siin istudes lubas Savage endal sügavalt rahustavalt kindlalt hingata.
«Sul on uut õhuvärskendajat vaja,» ütles Porter kõrvalistmelt. Ta kopsis seda, mis rippus tahavaatepeegli küljes – maasikalõhnaline kotike, mis juba aastaid lõhna ei andnud. «Siin haiseb.»
Colin haukus nördinult auto tagaosas koeraasemel.
«Jah, ma räägin sinust, koer,» vastas Porter kaela käänates. «Kas su perenaine ei pese sind üldse?»
«Ta lõhnab täiesti normaalselt,» teatas Savage ja vajutas pidurit, kui bussi tagumine ots tuuleklaasi ette ilmus. «Arvab tõenäoliselt, et sina haised jälgilt.»
Ta kopsis kärsitult rooli, kui nad aeglaselt edasi venisid, jälgides vastutulevaid autosid, silmitsedes nägusid, alati valvel, nagu vanaisa oli õpetanud. Kõigil on saladusi, oli vanaisa kord vormiriietes roolis istudes öelnud. Sa pead lihtsalt õppima neid nägema.
«Davidoff,» teatas Porter, nuusutades teatraalselt oma kaenlaalust. «Ma lõhnan nagu kuningas.»
«Sa lõhnad nagu printsess,» pomises Savage, kui buss viimaks liikuma hakkas. Colin haukus nõustuvalt või siis hoiatavalt, sest hetk hiljem oli tunda haisu, mida võinuks tekitada tünnitäis roiskuvaid kalu. Porter pigistas ühe käega nina ja vajutas teisega aknanuppu. Mitte midagi ei juhtunud.
«See on katki,» selgitas Savage, keris enda akna alla ja lasi jäist õhku autosse, mis ei peletanud lehka kuhugi.
«Misasi on katki? Su koera tagumik või?» Porter nuusutas ja öökis. «Issand, see on kohutav. Mida sa talle süüa annad?»
Savage lükkas suunatule sisse, sõites McDonald’si ringteele, ja rehvid vilistasid, kui ta mõnevõrra kiiremini kui vaja esimesest teeotsast maha sõitis. Tuul kandis autosse vihmapiisku ja selleks ajaks, kui ta järgmisest teeotsast paremale pööras – möödudes ammu mahajäetud jaoskonnast –, oli tema nägu tundetuks muutunud. Ta sõitis vaiksesse tänavasse, kus olid ühesugused kandilised majad, ja peatus tänava keskpaigas oma maja ees.
«Kohe tulen tagasi,» ütles ta autost väljudes.
«Ära mind selle jõleda haisuga autosse luku taha jäta,» hüüatas Porter. «Arvan, et ta lasi uuesti.»
Savage avas tagaluugi ja püüdis Colini kinni nagu väravavaht, kui väike koer jalga üritas lasta. Ta hoidis koera kõvasti süles, surudes looma väänleva keha enda vastu, läks väravast sisse ja paarist murenevast betoonastmest alla. Colin lakkus tema nägu, nagu oleks ta söödav, keel külma käes meeldivalt soe, ent hingeõhk sugugi mitte nii meeldiv.
«Mis asja sa oled söönud?» küsis Savage, otsides taskust võtmeid. Selleks ajaks, kui ta ukse lahti sai, oli koer tal põhimõtteliselt õlal. Ta naeris, kui koera ära võttis ja uksematile pani. Colin kihutas trepist üles teise korruse korteri poole ja Savage järgnes talle, nuusutades käsi. «Äkki sind ongi vaja pesta, sõbrake.»
Ta valas väikeses köögis koera kaussi puhast vett ja kui ta selle elutuppa viis, oli Colin juba oma asemel, lõug räsitud mängujänese peal. Ta vaatas niuksudes ja kaeblikult Savage’it.
«Ketti tütred pigistasid su tühjaks,» tähendas Savage. «Maga nüüd.»
Colin haigutas vastuseks ja Savage jättis ta puhkama, käies vannitoas käsi pesemas. Ta jooksis magamistuppa, võttis teksad jalast ja dressipluusi seljast ning pani asemele ühe kahest pükskostüümist, mis tal kapis rippusid, ja jalga töösaapad. Juustega polnud isegi heal päeval suurt midagi peale hakata, nii et ta tõmbas kätega üle pea ja jooksis alla. Porter seisis auto kõrval ja üritas lahtisest uksest õhku sisse lehvitada ning Savage naeris juhikohale istudes.
«Nii hull see asi nüüd ka ei ole,» sõnas ta. «Kas te ei ürita mitte last saada? Nemad haisevad veel kordades hullemini.»
Porter tegi grimassi, istus ja raputas vihmavett juustest. Savage käivitas mootori ja lükkas käigu sisse.
«Nii, boss,» ütles ta. «Kus see laip siis on?»
***
Ta oli sõitnud A47-l tuhat korda ja mitte kordagi millegi hea pärast. Viimati sõitis ta siin Joe Bainsi erkroosas Cinquecentos ja oleks selles äärepealt surma saanud, kui Ketti kummitus teda teelt välja rammida üritas. Õnneks osutas Porter peagi teeviidale ja Savage pööras neljarealiselt kiirteelt maha, suundudes põhja. Maastik oli lage, peaaegu mustvalge, nagu oleks kõva külm sellest värvi välja imenud. Pikk sirge tee oli autodest peaaegu tühi, ainult aeg-ajalt möödus temast mõni neljaveoline maastur, eakad juhid nii ükskõiksed, et Savage arutles, kas nad teda üldse siin all nägid. Auto tilluke stereo töötas, üritades esitada Aerosmithi lugu «Sweet Emotion».
«Uskumatu, et sa seda saasta kuulad,» lausus Porter.
«Klassikalist rokki? Mis sul viga on? See on vapustav.»
«Ega ikka ei ole küll.»
«Mida sina siis kuulaksid?»
«Normaalset muusikat,» vastas Porter, nagu oleks see maailma kõige lihtsam vastus. «Mahedat...»
«Pete,» sekkus Savage. «Kui sa järgmisena ütled sõna «džäss», siis, ausõna, ma pean auto kinni ja jätan su siiasamasse maha.»
Porter neelatas.
«Ütlen nii palju, et Kenny G on hea,» lausus ta vaikselt. Ta vaatas hetke aknast välja. «Norfolkis on liiga palju tühja ruumi. Miks nad seda täis ei pane?»
«Mida?» küsis Savage. Porter kehitas õlgu.
«Inimesi, maju. Normaalseid asju.»
Mehel oli tegelikult õigus. Tee jätkus ja maastik ei muutunud, nagu oleks nad mingis ajasõlmes kinni. Taevas oli nagu betoonikamakas, liiga madal ja lumepilvedest raske. Isegi selles avaruses tekkis Savage’il kergelt klaustrofoobne tunne. Alles tükk aega hiljem jõudis ta viimaks ristmikule.
«Sõida Lesser Lyngi poole,» ütles Porter, kopsides sõrmega akent. Savage pööras vasakule, sõites mööda raagus puudest ja hõredatest hekkidest, põldudest, mis olid täis vareseid, kes tõusid lendu, kui Fiat mööda tuhises. See on nagu maailma lõpp, mõtles ta, kuni viimaks ilmus nähtavale käputäis vapraid majakesi, mis taimestiku keskelt välja kiikasid. Ta võttis külla jõudes kiiruse maha, aga isegi viiekümnega sõites olid nad külast läbi umbes minutiga, jõudes suurte süütute silmadega lehmakarjade vahele.
«Ma ei saa aru, kuidas keegi siin elada suudab,» lausus Porter vabisedes. «Need lehmad näevad tigedad välja.»
«Jah, lehmad,» vastas Savage silmi pööritades. «Looduse kõige ohtlikumad kiskjad.»
Ta jõudis ristmikule ja pööras vasakule, vältides napilt otsasõitu tee ääres seisvale patrullautole. Ta sõitis selle ette ja lülitas mootori välja, avas ukse ja väljus autost. Siin tundus temperatuur kümme kraadi madalam kui Norwichis, külm tungis läbi tema õhukese kostüümijaki ja puges kontidesse. Savage värises ja vaatas paksus jopes Porteri poole. Viimane luges tema mõtteid ja tõmbas jope kaitsvalt tihedamini enda ümber.
«Sa võid selle saada... kui väga vaja,» ütles Porter ja tema hingeõhk oli näha.
«Pole hullu, Pete,» vastas Savage. «Aga hea teada, et sa oled härrasmees.»
Ta vaatas tagaistmele, nägi seal oma musta tuulejopet ja tõmbas selle selga. Palju sellest abi polnud, aga selleks ajaks, kui ta minema hakkas, üle väikese värava ronis ja mööda varjulist rada kõndis, oli tal juba soojem. Raagus puud värisesid tuule käes, nende lehed märjal maapinnal poolenisti kõdunenud. Paar viimast nädalat oli palju sadanud ja suured metsaalad olid vee all, nagu oleks siinne taimestik kasvanud välja järvepinnast. Kõduhais oli peaaegu talumatu. Mõne minuti pärast teerada kadus ja Savage suundus metsa, tänulik, et saapad olid jalas. Porter tippis tema järel, üritades oma kalleid kingi mitte ära määrida.
«See on noore mehe surnukeha,» ütles uurija, kui talle meenus viimaks Savage’i küsimus. «Hilisteismeline. Clare ütles, et see leiti suure kaljurahnu pealt, hullusti vigastatud.»
«Kaljurahnu?» küsis Savage. «Kas ta kukkus?»
«Clare’ arvates mitte. Surnukehal oli märke vigastustest.»
Savage’i esimene mõte oli loomad, aga ta ei öelnud seda. Neis metsades ei elanud nii suuri loomi, kes suudaksid kas elusa või surnud inimese tükkideks kiskuda. Nüüd, kui ta veidi keskendus, polnud ta üldse kindel, kas siin metsas loomi elab. Mets oli täiesti vaikne, isegi mitte linnud ei teinud häält. Iga samm kõlas nagu püssipauk, hoiatus. See tekitas ebamugava tunde, sest ehkki elumärke polnud, oli Savage’il tunne, nagu teda jälgitaks – mingi vaist ajas kuklakarvad turri. Ta seisatas, vaatas puude vahele, kuulatas, kas peale tuule naeru on midagi kuulda.
«Mine edasi,» sõnas Porter temast lirtsuval sammul möödudes. «See on vist selle künka taga.»
Savage järgnes mehele, jõudis künka otsa ja nägi allapoole laskuvat teerada. Selle keskel, kõige madalamas punktis oli kriminalistide väike valge telk. Selle ümber oli käputäis valgetes kaitseülikondades kogusid, kes meenutasid konarliku maapinna kohal küürutades ja koogutades jumalakummardajaid. Keskel olev mees oli riietatud nagu preester, sidemeis pea langetatud. Savage tahtis hõigata, aga sõnad kustusid huulil. Ta ei teadnud, miks, aga miski selles kohas nõudis vaikust. Tal oli kõhe tunne, et kui ta teeb liiga kõva lärmi, avab miski siin silmad ja näeb teda.
«Hei, boss!» karjus Porter, nii et Savage võpatas. Ta surus käe rinnale, vaadates, kuidas suurt kasvu uurija koperdas alla politseiülem Colin Clare’ poole. Jällegi tabas Savage’it ebamugav tunne, asjaolust, et Porteri kahuripauku meenutav hüüatus polnud ühtegi lindu puudelt lendu hirmutanud.
Ülem pöördus ja noogutas nukralt, käed surutud sügavale kastanpruuni jaki taskutesse, mis tundus vähemalt kolm numbrit liiga suur.
«Küll teil läks aega,» kõmistas ta. «Kobige siia.»
Savage ei tahtnud seda teha. Lohu õhustikus oli midagi, mis karjus talle, et ta pööraks otsa ümber. Ta tõmbas sügavalt kopsudesse kõdulõhnalist õhku ja hakkas Porteri järel alla minema, komistades juurte taha, mis kerkisid märjast maapinnast nagu kondid.
«Mida te sellest paigast arvate?» küsis Clare, kui nad lohu põhja jõudsid.
«Räpane,» porises Porter, pühkides jopelt plekke.
«Mulle siin ei meeldi,» vastas Savage. «Miski tundub... ma ei teagi, imelik.»
«Just minu mõte,» nentis Clare.
«Kuidas teil läheb, söör?» küsis Savage. Clare köhatas ja puudutas sidet laubal. Kuulihaav, mille ta oli vahetult enne jõule saanud, oli pelgalt kriimustus, aga see paranes visalt. Ent noahaavad olid need, mis sundisid teda seisma nagu välgutabamuse saanud puu.
«Väsinud, pahur, vihane selle neetud krahvkonna ja kõigi siin elavate tohlakate peale.»
«Seega pole midagi muutunud,» lausus Porter.
Savage vaatas kriminaliste, kes torkasid maapinda oma lipukesi, kortsutades kulmu, kui nägi, et üks neist on uurija Keith Dunst. Mees seisis tohutus lombis, sonkides kinnastatud käega vett. Savage lehvitas talle ja Dunst noogutas, näoilme õnnetu.
«Mida sa otsid?»
«Mitte midagi,» hõikas Dunst vastu. «Mitte kõige vähematki, pagan võtaks. Ta sunnib mind selles lombis seisma, sest pole andestanud mulle seda haigla röstsaia värki.»
«Jama,» urises Clare. «Seal võib olla asitõendeid. Lase edasi, Dunst, veel tunnike ja siis saad need märjad riided seljast võtta ning midagi sooja ja... mõnusat asemele panna.»
Savage naeris tahtmatult. Dunst näitas ülema selja taga keskmist sõrme – selle käe oma, millel oli veel viis sõrme alles – ja jätkas lombis sonkimist. Clare summutas hapu muige ja viitas telgi poole.
«Olete valmis?» küsis ta
Vaikus.
«Jama lugu, sest ta on teie päralt. Ja ma loodan teie enda pärast, et te pole lõunat söönud.»