/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/09/16764660t1h437a.jpg)
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et minu vanaisa oli Jaan Rannapi eesti keele õpetaja Abja koolis ja ta olla julgustanud noort Jaani kirjutama. Nii kõneldi uhkusega sugulaste hulgas. Ja üksainus kord, kui Rannapiga olen juttu ajanud, siis ta kinnitas seda.
Kasvasin Jaan Rannapi raamatute seas, arvan, et olen vist enam-vähem kõik kunagi läbi lugenud ja süžeedele kaasa elanud. Miks võtsin ülelugemiseks just «Agu Sihvka annab aru»? Tundsin, et tahaksin täiskasvanu pilguga vaadata, mis see oli, mis selle nii muhedaks ja naljakaks tegi. Lahti kruvida, et vaadata, kuidas see sõidab, nagu Sihvka, Kiilike ja Kaur kooli autoga tegid.
/nginx/o/2021/09/08/14054551t1haa45.jpg)