/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/09/16766241t1hb43c.jpg)
Loe katkendit Viveca Steni krimiromaanist «Eksitaja», mis on Åre mõrvade sarja neljas osa. Sarjas põimib autor kokku suurejoonelise looduse tugevate isiksustega ning mõrvajuhtudega, mis haaravad lugeja jäägitult.
Pimedal jaanuarikuisel ajal sõidavad kuus Uppsala üliõpilast Åre suusakuurortisse nädalaks suusatama. Alguses jõuavad nad ka korralikult pidutseda, ent siis keerab kõik kiiva ning neid jääb alles vaid viis. Kas tegu on õnnetusjuhtumi või külmaverelise mõrvaga? Kas noored on ikka nii süütud, kui paistavad?
Küsimärkide lisandudes kasvavad ka grupisisesed pinged. Sõpradest saavad vaenlased, kui kõik süüdistavad kõiki ja keegi ei oska seletada, kuidas üks neist suri.
Politseinikud Hanna Ahlander ja Daniel Lindskog võtavad juhtumi lahendamise enda peale vastuoluliste tunnetega. Daniel on oma elukaaslasest lahku kolinud ning püüab sobitada politseitööd üksikisa eluga. Hanna sõidab oma uue mehega luksuslikule puhkusele, kuid võitleb keelatud tunnetega kolleegi vastu.
Mis ikkagi tol jääkülmal ööl Åres juhtus?
Viveca Sten on Skandinaavia tuntumaid krimikirjanikke. Ta on müünud üle 8 miljoni raamatu, neid antakse välja üle 40 riigis ja tema populaarse Sandhamni mõrvade sarja põhjal vändatud filmidel on peaaegu 100 miljonit vaatajat üle kogu maailma. Autor veedab talved Åres, mis on andnud talle inspiratsiooni selle sarja kirjutamisel. 2025. aasta talvel linastub sari ka Viaplays.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/04/09/16765981t1h1914.jpg)
Åre org puhkab karges talvekülmas.
Õues on nii külm, et õhk naksub ja temperatuur on langenud miinus kahekümne viie kraadini. Avarad nõlvad on tühjad ja mahajäetud, isegi rajamasinate vilkuvaid kollaseid tulesid pole enam näha. Need on tänaseks lõpetanud.
Jaanuariöös magavad kõik.
Surnukeha lebab luksusliku palkmaja ees Sadelniks nimetatava piirkonna kõige kõrgemas kohas.
Üks põsk puhkab lumel, silmad on sulgunud igavikku.
Taevatähti varjavad rasked pilved. Taevas on süsimust. Maja sulandub pimedusega kokku ning fassaadilambi kahvatu kuma heidab aiale kummituslikku kuma.
Piisavalt, et näha, ent ise märkamatuks jääda.
Tumedast taevast langeb lumehelbeid, mis jäävad pidama kangestunud näol.
Ja kõik vaikib.
REEDE
Kui Fanny Smedsås läbi rahvahulga Åre öörongile kiirustab, valitseb Uppsala rongijaamas paras sagin. Ta parim sõbranna Olivia Hallin tuleb paar sammu temast tagapool. Fanny helepruunid juuksed langevad näo ette ja ta oigab ebamugavat suusakotti õlal kandes. Pealegi veavad nad Oliviaga mõlemad järel rasket reisikotti. Naljakas, kui palju igasuguseid vidinaid läheb vaja nädalaks mägedes, kuigi Fanny püüdis kaasa pakkida nii vähe kui võimalik.
Kell on üksteist läbi õhtul, rong väljub juba viie minuti pärast. Olivia hilines nagu ikka, see on talle nii tüüpiline, aga Fanny on nüüdseks juba harjunud. Ta vihastab oma parima sõbra peale harva.
«Poisid on seal,» hingeldab Olivia.
Fanny tõstab pilgu. Eemal perroonil ootavad Olivia neli kursusekaaslast majanduse erialalt, kes tulevad ka reisile kaasa.
Kõige ees seisab Wille ehk pärisnimega William Löwengren. Ta seisab harkisjalu nagu alati ja žestikuleerib elavalt ning veenvalt. Wille enesekindlust pole võimalik kõigutada. Fanny võib teda selle kindluse pärast kadestada. Küllap sellepärast tõmbabki Oliviat ja Willet teineteise poole. Mõlemad säravad, nad jäävad automaatselt keskmesse ja on tähelepanuga harjunud.
Wille kõrval tammub rahutult Amir. Ta tõmbab käega läbi tumepruuni tuka, irvitab millegi peale, mida Wille ütleb ja mida müra seest kuulda ei ole.
Nagu ikka, helgib tal Willega rääkides silmis imetlus.
Fannyle meeldiks, kui Amir teda niimoodi vaataks. Noormehe naeratust nähes toimub ta kehas midagi. Ta ei saa pilku tolle intensiivsetelt pruunidelt silmadelt.
Oliviaga õhtuti pubis käies on ta Amiri juba mitu kuud silmas pidanud, kuid too ei paista tüdruku olemasolu peaaegu tähelegi panevat.
Fanny loodab, et Åres see muutub.
Haarates kõvemini kotist, pulbitseb temas ootus. Fanny õpib riigiteadust ja pole poistega nii lähedalt tuttav kui Olivia. Tegelikult oleks ta pidanud sel nädalal õppima, aga Oliviale polnud võimalik ära öelda, kui ta muudkui peale käis, kui lahe neil saab olema. Pealegi saavad nad tasuta ööbimiskoha, sest võivad kasutada Wille vanemate maja.
Ja Amir tuleb ka kaasa.
Ta vaatab uuesti noormehe poole ja rinnus kõditab. Amir on nii pagana kena. Vahest nädala mägedes koos veetes hakkab Amir aru saama, mida tüdruk tema vastu tunneb?
Pontus märkab neid ja viipab käega nende suunas.
«Kuulge, me hakkasime juba mõtlema, et te jääte rongist maha,» ütleb ta oma laias Skåne murrakus.
Ta jopetaskust paistab pudel. Näib, et Pontusel on pidu juba pihta hakanud, kuigi nad pole veel Uppsalast lahkunudki.
«Meil tuleb vägev reis!» hüüab Olivia ja heidab end Willele kaela. Samal hetkel jõuab Stockholmist pärale Åre rong. Kuni Olivia kallistab, tervitab Fanny rõõmsalt teisi. Ta lehvitab Emilile, kes seisab mõni meeter eemal ja räägib telefoniga. Tema on Umeåst, ainus, kes ei pea Uppsalat talviti külmaks. Kui rongiuksed susinal avanevad, lõpetab Emil kõne ja paneb telefoni ära.
Fanny jääb reisijate seas kaugele tahapoole. Ta püüab leida Oliviat, kuid näib, et too on pakkidega peale roninud, seega Fanny järgneb, näol lai naeratus.
Nad on broneerinud omaette kuuekohalise magamiskupee. Umbes üheksa tunni pärast jõuavad nad Åresse.
**
Kui politseiinspektor Hanna Ahlander aknast välja vaatab, on propellerlennuki all laiuv maailm valge ja tasane. Kaugel eemal vilksatavad valguslaigud, mis annavad aimu, et nad lähenevad linnale, kuid ta ei saa aru, millisele. Kell on peaaegu seitse õhtul ja nad on teel põhja poole.
«Kuhu me lähme?» küsib ta kolmandat korda ja vaatab Henry Sylvesteri poole, kes istub koorevalges nahktugitoolis ta vastas.
Mees manab näole saladusliku ilme ja näeb rahulolev välja.
«See on üllatus, ma ju ütlesin.»
Ta tõstab tervituseks šampanjaklaasi samal ajal, kui stjuuardess nende juurde tuleb ja küsib, kas nad soovivad lisa.
Hanna ei tea, mida arvata.
Kui Henry ütles, et tahaks Hanna kolmekümne seitsmenda sünnipäeva tähistamise puhul teha midagi lõbusat, oli naine kujutanud ette luksuslikku ööd mõnes Åre hotellis, kuna mees palus tal kaasa pakkida ööbimisasjad. Selle peale, et nad sõitsid Järpeni lähedale Molanda lennuväljale, kus neid ootas lennuk, jäi ta keeletuks. Enamasti püüab ta mitte mõelda, et Henry Sylvester on äärmiselt edukas ärimees, sest mehe rikkus tekitab temas peamiselt stressi. Kuigi täna, istudes elus esimest korda eralennukis, pole võimalik sellest mööda vaadata.
Siis ütleb ta endale, et aitab peamurdmisest, peaks rohkem hetke nautima.
Hanna tõstab kristallklaasi ja lööb Henryga kokku. Kabiinivalguse kumas on mees eriti ligitõmbav. Ta sügaval asetsevatest silmadest kiirgab intelligentsust, teravate kontuuridega profiil sisendab tugevust ja enesekindlust.
Naba alt käib läbi jõnks.
Hanna nõjatub toolil tahapoole ja võtab järgmise lonksu, mullid libisevad aeglaselt üle keele. Ta püüab lõõgastuda, kordki olukorda mitte kontrollida ja lasta vaid Henryl juhtida. See on üks neist asjust, mis talle mehe juures tõesti meeldib – et too on endas nii kindel. Ta ei näi tajuvat vähimatki ohtu selles, et ta tüdruksõber on politseiinspektor.
Hanna kogeb seda esimest korda ja naudib, et ei pea ennast ega oma ametirolli tagasi hoidma. Teiste meestega on ta olnud sunnitud seda korduvalt tegema.
Piloodi hääl valjuhääldist.
«Hakkame lähenema sihtkohta. Arvestame maandumisega Kirunas veerand tunni pärast.»
Hanna tõstab pilgu.
Kiruna?
Ta heidab salamisi pilke Henryle, kes näib endiselt saladuslik. Mis ta nüüd välja on mõelnud? Kas nad võivad olla teel Jukkasjärvi jäähotelli?
Hanna on vaid kuulnud sellest kuulsast kohast, mis ehitatakse igal aastal Torne jõe jääst üles. Aga sinna sõitmine pole just midagi, mida endale politseipalgaga lubada saaks.
«Kas me lähme jäähotelli?» teeb ta katset mehelt infot välja meelitada.
Henry raputab pead.
«Nope.»
«Ole nüüd,» ajab Hanna peale. «Sa pead mulle mingi juhtlõnga andma.»
Henry raputab uuesti pead ning Hanna näeb, et ta naudib tema tulistel sütel praadimist.
«Sa oled nagu uudishimulik jõmpsikas,» ütleb mees. «Kas sa pole kunagi kuulnud kannatlikkuse voorusest?»
Hanna kirtsutab nina.
«Pole minu stiil.»
Henry laiutab teeseldud alistumise märgiks käsi.
«Seda oleks ma võinud praeguseks juba teada.»
Kui Hanna Henryt vaatab, võib ta endiselt imestada, et neist on saanud paar. Mees on miljardär, kes liigub vilunult Stockholmi eliidi seas ja Saint-Tropez’s. Hanna on aga tavaline politseinik, kes töötab hõreasustusega paigas ja saab palka, mis on enamasti selleks ajaks otsas, kui on aeg uue väljamaksmiseks.
Tehniliselt on nad umbes kaheksa kuud kohtunud, kuigi Hanna pole sellest suhtest kellelegi rääkinud. Isegi mitte oma kümme aastat vanemale õele Lydiale, keda ta usaldab üle kõige.
Henry tahaks teda teistele näidata, aga Hanna teeb kõik endast oleneva, et suhe saladuses hoida.
Ta pole lausunud sõnakestki isegi oma lähimale kolleegile Danielile. Tollel on olnud väga raske aasta pärast elukaaslasest Idast lahkuminekut. Uus elukorraldus pole kerge, sellest on Hanna aru saanud nende korduvatest vestlustest, sõites koos Åre ja Östersundi vahet, kus asub nende mõlema töökoht raskete kuritegude osakond.
Hakata siis rääkima, et ta ise on uues suhtes, oleks taktitu, vähemalt sedasi ta endale sisendab.
Daniel ei tea ka seda, mida Hanna tema vastu tundis, enne kui Henryga suhtlema hakkas.
Hanna toetab otsaesise vastu aknaklaasi, et mõtteid hajutada. Miks ta mõtleb sellistele asjadele, kui on teel unelmate puhkusereisile? Ta peaks keskenduma Henryle, kes on niimoodi vaeva näinud, mitte takerduma vanasse risusse nagu vastamata tunded töökaaslase vastu.
Henry hääl tõmbab ta tagasi reaalsusesse.
«Saad oma väikese juhtlõnga,» sõnab mees ja joob klaasi põhjani. «Kui me Kirunas maandunud oleme, ootab meid seal helikopter.»
Hanna kergitab kulmu.
Helikopter?
Tema teada pole Kiruna ja Jukkasjärvi vahel kuigi pikk maa, vaevalt on see väärt pingutust lennata sinna lennuväljalt helikopteriga, eriti arvestades, mis see maksma läheb. Pealegi ei tohi ju pimedas ilma eriloata lennata.
Kuigi ega Henryga tea. Tema jaoks pole miski võimatu.
The rich are different, luges ta kord. See peab paika. Nii palju on ta nende suhtluse algusest selgeks saanud. Mitte et Henry püüaks talle muljet avaldada. Ta pole inimene, kes raha laiali pilluks või käituks upsakalt lihtsalt seetõttu, et on tohutult rikas.
Tegelikult on ta lausa teatanud, et enamus ta rikkusest läheb tema surma järel ühte sihtasutusse, mitte ta kolmele pojale.
Aga on veel midagi, mis kaasneb sellega, kui sul on piiramatud varad. Nagu annaks see Henryle teatud soomusrüü.
Keegi ei küüni temani ja tal on piiramatu tegutsemisvabadus.
Mida teeb inimesega see, kui ei pea kunagi mõtlema, kui palju miski maksab? See on positsioon, mis eristab Henryt üheksakümne üheksast protsendist inimestest ning Hanna on korduvalt mõelnud, kas peaks teda selle pärast kadestama või põlgama.
Põhimõtteliselt võib ta arvata, et kellelgi ei peaks olema sedasorti sissetulekuid, see pole mõistlik ega õiglane. Teda võib ka hulluks ajada mõte, mida teenivad tema ja ta kolleegid, kuigi nad riskivad teenistuses oma eluga.
Kuid vaevalt on see Henry süü, et ühiskond ei tasusta politseinikke nende teenete järgi.
Henry kallutab end ettepoole, silitab õrnalt ta põske. Hannale lööb vastu võrgutav segu seedripuust ja bergamotist lõhnava puuritsheina alatooniga, meesparfüümi lõhn, mille järele ta on igatsema hakanud.
«Sulle meeldib see väga,» ütleb mees leebelt. «Aga sa pead pisut vabamalt võtma. Mind usaldama.»
Usaldus ei ole Hanna tugevaim külg, iseäranis mitte sestpeale, kui ta endine elukaaslane teda enne mahajätmist kuude kaupa pettis, ent Hanna otsustab, et Henryl on õigus.
Kordki lubab ta enda eest hoolitseda.
Homme on tema sünnipäev.