/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/10/16767465t1hfbeb.jpg)
Hieronymuse sarjas on ilmunud Tanizaki Junichirō romaan «Arutu armastus». Kahe maailmasõja vahelises moderniseeruvas Jaapanis kohtuvad läänestumist toetav pintsaklipslane Jōji ja eksootilise, peaaegu lääneliku välimusega teismeline ettekandja Naomi.
Kui Jōji Naomiga kohtub, satub ta tüdrukust vaimustusse. Ta võtab nõuks teha Naomist imetlusväärne ja läänelikult modernne naine. Tüdruk läheb ideega kaasa ja nii saab alguse nende kummaline kooselu.
/nginx/o/2025/03/22/16731099t1h2ea6.jpg)
Mees hellitab ja kasvatab Naomit justkui puurilindu. Taltsa linnukesena õpib Naomi moodsale ajale kohaselt inglise keelt, muusikat ja tantsu, kuid tema õpihimu kaob kiiresti ning Jōjil tuleb tõdeda, et tema kallis aare polegi nii intelligentne, kui ta oli arvanud.
Pettumus annab aga teed teistsugusele rõõmule: nooreks naiseks sirgudes muutub Naomi füüsiliselt üha võluvamaks ning Jōji märkab ja naudib seda. Ent oma võlu tajub ka Naomi ise – see teadmine muudab ta tujukaks, isepäiseks ja iharaks nooreks naiseks, kes ei jäta kunagi kasutamata võimalust meest petta ja alandada.
Kui Jōji lõpuks taipab, millise kurja linnukese ta kinni on püüdnud, on juba liiga hilja kirgede sasipuntrast vabaneda ning ta allub tingimusteta kõigile kunagi vaikse ja armastusväärsena tundunud tüdruku nõudmistele ja kapriisidele.
Loe raamatust katkendit!
***
«Naomi-chan! Sa näed välja nagu Mary Pickford!» ütlesin ma ühel õhtul, kui olime just vaadanud filmi, peaosas seesama näitlejanna, ja peatusime teel koju ühes lääne restoranis.
«Jah ...?» Naomi ei paistnud minu ootamatu avalduse peale just eriti meelitatud olevat ja vaatas mind imelikult.
«Kas sa ei arva?» uurisin edasi.
«Ma ei tea, kas ma meenutan teda või mitte, aga kõik ütlevad, et ma näen välja nagu segavereline!» vastas ta lihtsalt.
«Pole ka ime. Juba su nimi on üsna tavatu. Kes sulle sellise läänepärase nime pani?»
«Kust mina tean!»
«Su isa või ema?»
«Ma ei tea ...»
«Millega su isa tegeleb, Naomi-chan?»
«Mu isa on surnud.»
«Aga ema?»
«Ema on küll veel elus, aga ...»
«Kas sul õdesid-vendi on?»
«Jaa, hulgim. Vanem vend, vanem õde, noorem õde ...»
Ka hiljem tuli see vahel teemaks, kuid alati, kui püüdsin tema perekonna kohta midagi teada saada, näis ta end kuidagi ebamugavalt tundvat ja oli sõnadega kitsi.
Kui me tahtsime koos välja minna ja olime eelmisel päeval kohtumise pargipingil või Kannoni templi ees kokku leppinud, ei jäänud Naomi kunagi hiljaks ega pannud mind ootama. Kui ma ise mingil põhjusel hilinesin ja kartsin, et ta on juba koju läinud, ootas ta mind siiski. Niipea kui ta mind märkas, tõusis ta püsti ja kõndis otse minu poole.
«Anna andeks, Naomi-chan. Kas sa ootasid kaua?» küsisin ma vabandavalt, mispeale tema ütles lihtsalt: «Ootasin jah!» Ometi ei paistnud ta just eriti nördinud või pahane.
Kord, kui olime kokku leppinud kohtumise pargipingil, hakkas ühtäkki vihma sadama. Kui ma mõttega «Huvitav, mida ta sellisel puhul teeb?» kohtumispaiga poole tõttasin, olin ülimalt liigutatud, kui kohale jõudes avastasin, et ta ootas mind küürutades väikese tiigiäärse paviljoni katuseserva all.
Sellistel puhkudel oli tal seljas kantud, ilmselt vanemalt õelt saadud meisen’i kimono, millele oli ümber seotud õhukesest kangast yūzen-tehnikas värvitud vöö; tema juuksed olid seotud tema eale kohaselt traditsioonilisse virsikukujulisse krunni ning ta nägu oli kergelt puuderdatud. Jalas olid tal alati paigatud, kuid tema väikeste jalgade otsa hästi istuvad ilusad valged varbavahega tabi-sokid. Kui ma temalt küsisin, miks ta jaapani stiilis soengut vaid pühade ajal kannab, vastas ta, et kodused käsivad. Täpsemast seletusest ta siiski hoidus.
«On juba hilja. Ma saadan su koju,» pakkusin talle vahel välja, tema aga teatas seepeale: «Las olla. Elan siinsamas lähedal. Saan üksi ka mindud.» Nii jätsime me Hanayashiki nurgale jõudes nägemiseni ja Naomi kiirustas Senzokumachi kõrvaltänavat pidi minema.
Ahjaa! Ma ei peaks küll tolle aja sündmustel liiga pikalt peatuma, kuid ma mäletan ühte korda, mil me vestlesime rahulikult ja avameelselt.
Oli jahedapoolne ja vihmane aprillilõpu õhtu. Kohvik oli tühi ja vaikne. Istusin tükk aega laua taga ja rüüpasin sõõm sõõmu haaval vägijooki ... Nüüd te muidugi arvate, et olen paras topsisõber, kuid tegelikult ei joo ma peaaegu üldse. Olin aja surnuks löömiseks tellinud magusa kokteili – sellise, mis naistele meeldib –, loksutasin seda ning napsitasin suutäite kaupa, kuni ilmus Naomi, kes toidu lauda tõi.
«Naomi-chan! Istu korraks maha!» ütlesin ma. Ilmselt oli alkohol veidi mõjunud.
«Mis on?» küsis ta vaikselt minu kõrvale istudes. Kui ma taskust Shikishima sigareti võtsin, pakkus tema kohe tuld.
«Kuule, räägiks ehk veidi. Külalisi täna eriti ei ole ...»
«Ega jah. Seda juhtub muidugi harva.»
«Kas tavaliselt on siis palju tegemist?»
«Ikka. Hommikust õhtuni. Pole aega isegi raamatut lugeda.»
«Sulle meeldib lugeda?»
«Meeldib.»
«Milliseid raamatuid sa loed?»
«Enamasti ajakirju. Tegelikult meeldib mulle kõike lugeda.»
«See on tore. Aga kui sulle nii väga meeldib lugeda, siis peaksid sa minema tüdrukutele mõeldud kooli.» Ütlesin seda täiesti taotluslikult. Kui ma siis Naomi poole vaatasin, pööras ta näo ära, nagu oleksid minu sõnad teda pahandanud, kuid tema pilk oli selgelt kurb ja abitu.
«Kuidas sellega on, Naomi-chan? Kas sa tahad õppida? Kui tahad, võiksin sind toetada.» Kui ta ikka veel vaikis, jätkasin, püüdes ta tuju tõsta: «Ära ole vait, Naomi-chan. Ütle ometi midagi! Mida sa õppida tahaksid?»
«Ma ... ma tahaksin õppida inglise keelt.»
«Inglise keelt? Muud ei midagi?»
«Ja muusikat.»
«Hästi. Kui ma õpingute eest maksaksin, kas sa läheksid õppima?»
«Aga mul on tütarlastekooli minekuks juba hilja. Olen juba viisteist.»
«Ole nüüd! Erinevalt poistest ei ole tüdrukute viisteist üldse hilja. Või kui sa tahad õppida ainult inglise keelt ja muusikat, siis ei ole vaja tütarlastekooli minnagi, võib võtta eraõpetaja. Mis sa arvad? Tahaksid sa tõsimeeli õppida?»
«Muidugi tahan, aga ... Kas sa tõesti võimaldaksid seda mulle?» küsis Naomi ja vaatas mind uurivalt.
«Loomulikult! Aga Naomi-chan! Kui sa kooli lähed, ei saa sa siia tööle jääda. Ega sul selle vastu midagi pole? Kui oleksid valmis töölt ära tulema, siis hoolitseksin mina sinu eest. Võtaksin endale täieliku vastutuse, et sinust saaks võrratu naine!»
«Jah, muidugi. See sobib.»
Tema vankumatu ja kindel vastus hämmastas mind pisut.
«Nii et sa oled valmis töölt lahkuma?»
«Jah, olen küll.»
«Naomi-chan! Isegi kui see on sinu tahtmine, peaksid sa oma ema ja venna käest ka küsima, mida nemad arvavad. Sa pead kuulama, mis kodused räägivad.»
«Kodustelt ei pea ma midagi küsima. See pole nende asi öelda,» teatas ta.