/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/10/16767691t1haad2.jpg)
Loe katkendit Siiri Julge uuest romaanist «Tõe hind», mis on tema Hiiumaa mõrvalugude sarja viies raamat.
Hiiumaal möllab aastakümne kõige hullem torm, mis isoleerib saare muust maailmast. Meri uhub rannale surnukeha. Selgub, et mees tapeti.
/nginx/o/2025/04/01/16749086t1hcac2.jpg)
Juhtumit uurima asunud Josefiin puutub kokku salatsemise, eelarvamuste, ootamatute avastuste ja varjatud tagamõtetega. Menetluse käigus tuleb välja, et hukkunu oli saarel aastaid ajanud salaviinaäri ja pidanud bordelli. Pealekauba jääb saarel kaduma alaealine neiu ja vägivaldset surma surnute nimekiri aina pikeneb.
Josefiin seisab silmitsi oma karjääri kõige keerulisema juhtumiga ja tormi tõttu pole tal abi kuskilt loota. Mis hukkunuid omavahel sidus ja miks keegi millestki ei räägi? Ja kuidas on see kõik seotud kaduma jäänud tütarlapsega?
***
Josefiin leidis Karolini verandal telefoniga rääkimas. Sõbrannat nähes lõpetas too kõne ja lehvitas.
«Räägi lõpuni, mul pole kiiret. Tahtsin lihtsalt läbi tulla ja vaadata, kuidas sul läheb.»
«See oli Maia ja me olime juba tund aega rääkinud. Jutud juba olidki räägitud.»
«Oled sa üksinda?»
«Jah, korraks. Kasper läks poodi.»
Karolin nägi väsinud välja. Õnnetusest oli nüüd juba aasta möödas ja aeg läks Karolini arvates aeglaselt. Taastusravi oli igav, väsitav, aga vajalik.
«Kas sul siin külm ei ole?»
«Ei, näed ju, Kasper on mind siin vatitekkidesse mähkinud. Ma tahtsin pisut päikse käes istuda. Sügis on oma värvidega nii ilus, eriti veel siis, kui päike paistab.»
«Või siis on asi selles, et sa nüüd märkad seda rohkem.»
«Võibolla ka. Millal mul enne oli aega või tahet lihtsalt istuda? Nüüd olen siin kinni ja pole muud võimalust. Olen teiste sõidutada.»
Selles lauses oli kurbust, isegi leina.
«Kuidas sul läheb? Mida arstid ütlevad?»
«Ega nende käest eriti palju teavet saa. Või noh, nad ütlevad, et prognoos on hea. Lootust on. Taastusravi ja igapäevane trenn. Tulevik näitab, millal jälle käima hakkan, aga nad arvavad, et hakkan kindlasti. Ühele jalale saan vähemalt kellegi abil juba praegu toetada. See ka hea. Kasperil natukenegi kergem mind niiviisi aidata.»
«Nii et lootus siiski on?»
«Lootust on, aga kui kiiresti kõik laabub, on raske öelda.»
«See oli ikka üks karm õnnetus. Ehmatasid meid korralikult.»
«Eks see oli paljudele ehmatuseks. Aga jätame nüüd minu teema. See haigustest ja probleemidest rääkimine on nii tüütu. Mul on vaheldust vaja. Kuidas sul läheb?»
«Ei saa kurta. Muide, me kolime kokku.»
«Oi, see oli küll tore uudis! Kas sinu korterisse või ostate midagi uut?»
«Algul minu korterisse. Eks hiljem paistab. Ega neid kortereid polegi nii lihtne saada.»
«Seda küll.»
«Ja kuidas teil Kasperiga läheb?»
«Ausalt öelda ma ei tea. Ma arvan, et õnnetusele aitas kaasa see, et me seal autos tülitsesime. Pärast seda on fookus minu tervisel olnud, nii et me pole seda, millest autos rääkisime, enam jutuks võtnudki.»
Josefiin pidas endaga aru. Siiamaani olid Oliver ja Kasper alati läheduses olnud, kui nad Karoliniga kokku said, ja küsimuseks polnud võimalust tekkinud. Ka Kasperiga nelja silma all ei olnud ta asjast rääkinud.
«Ja see on sinu jaoks tähtis, et te sellest räägiksite?»
Karolin pööras pilgu Josefiinile. Väike korts tema kulmude vahel andis Josefiinile teada, et sõbranna ei saa küsimusest täielikult aru. Josefiin pidas seepärast vajalikuks seletada.
«Kas sa seal haiglavoodis olles enda ümber toimuvast ka teadlik olid?»
Karolin paistis küsimusest hämmingus olevat.
«Enam-vähem. Aga rohkem nagu läbi udu. Miks sa küsid?»
«Aga sa kuulsid, et sinuga räägiti?»
«Nojah, mingil määral, aga ajataju mul küll ei olnud ja arvatavasti kuulsin mingeid fragmente, mitte kogu juttu.»
«Ja sa ei mäleta, kuidas Kasper sinuga oma käitumise põhjusest rääkis?»
«Mis? Siis, kui ma haiglas olin?»
«Mhm.»
«Sa tahad öelda, et ta rääkis minuga sellest, miks ta niimoodi käitunud on, siis, kui ma seal teadvusetu olin?»
Josefiin noogutas. Karolin paistis asja üle järele mõtlevat.
«Mul ei tule midagi meelde ... Ma tean, et ta oli tihti mu juures. Ta rääkis teist ja sellest, mida ta teeb ...»
Oli näha, et Karolin pingutab, et meenutada. Äkitselt ta pilk selgines.
«Ta rääkis mingist naisest ja lapsest. Aga ma täpselt küll ei mäleta.»
Josefiin noogutas.
«Ah siis sellepärast. Õigus. Sellest me peame veel rääkima. Mulle ei meeldi üldse, et ta sellist asja minu eest varjas. Ja mul on vist mõned lüngad ka, kogu juttu ei mäleta. Ma ei saa üldse aru, miks ta pidas vajalikuks mulle valetada,» ohkas Karolin.
«Eks sa pead selle teema nüüd uuesti üles võtma. Kui see sinu jaoks tähtis on. Aga ära unusta, et see naine pidas last Kasperi omaks ekslikult. Ja Kasper ei teadnud lapse olemasolust enne, kui temaga ühendust võeti. Sa ei saa selles kõiges Kasperit süüdistada.»
«Ega tegelikult see asi mind iseenesest ei häirigi. Me ei olnud ju koos, kui see juhtus, ja isegi, kui see poiss oleks Kasperi poeg olnud, siis jah, arvatavasti poleks see mulle meeltmööda olnud, aga see juhtus sellegipoolest enne, kui meie otsustasime koos elama hakata. Minu suhtes ei ole ta midagi valesti teinud. Aga mind häirib see, et ta ei rääkinud minuga sellest siis, kui see naine temaga ühendust võttis. Kasperil oli nii palju võimalusi kõik ära rääkida, aga ta otsustas seda asja minu eest varjata. Vot see mulle ei meeldi.»
«Saan sinust aru, aga ära siis temast kohe buldooseriga üle sõida. Pealegi on ta ju kogu selle raske aja sinu kõrval olnud, sind aidanud. Sa oled tema jaoks tähtis. Tal oli võimalus kotid kokku pakkida ja jalga lasta, sind maha jätta. Eriti veel nüüd.»
Josefiin hammustas huulde. Seda poleks ta pidanud ütlema.
Karolinile ei jäänud teise kohmetus märkamata. «Josefiin, see on okei. Ma ei pane pahaks. Ma saan ise ka aru, et ratastoolis naine on selline väljakutse, millega iga mees hakkama ei saa. Samas, ega ma ei tea, ta võibolla ei tahtnud jalga lasta enne, kui ma enam-vähem toibunud olen.»
«Jäta nüüd! Seda ei usu sa ise ka.»
«Ah, Josefiin, tead, ma ei tea ise ka enam, mida ma asjadest arvan või mida usun. Elu on liiga lühike, et ringi käia ja ainult arvamisega tegeleda. Ma võtan teema üles niipea, kui võimalik. Ja ära muretse, sa saad esimesena teada, kuidas läks.»
Oli tore Karolini näol kerget naeratust näha. Õnnetus oli ta senise elu pahupidi keeranud. Nüüd oli tal vaja oma uus elu sisse seada.
«Pealegi on mul nüüd võimalus veel pool aastat elu ja tuleviku üle järele mõelda.»
«Pool aastat?»
«No vähemalt mitu kuud. Haigusleht on mul detsembri lõpuni ja siis vaadatakse, mis edasi saab.»
«Eks sa pead enamiku sellest ajast siiski enda ravimisele kulutama.»
«Samal ajal, kui ma seal igasugu lihaseid treenin, saan ka mõelda.»
«Selles ma ei kahtle, aga anna endale aega. Ära kiirusta. Ma tean, et kannatlikkus ei ole su kõige tugevam külg, aga nüüd ei ole sul muud valikut. Proovi elu ja oma edusamme nautida. Küll ülejäänu tuleb siis, kui aeg selleks küps on.»
«Jajah, doktor Josefiin. Kuulan sõna ja annan endast parima.»
Josefiin naeratas.
«Sellega ma arvestan. Järgmiseks kevadeks ole disc golf’i mängimiseks valmis.»
Nüüd oli Karolini kord naeratada.
«Mhm. Eks vaatame.»
«No hüva, ma hakkan siis jälle minema. Kas aitan su tuppa?»
«Ei, ma teen hea meelega siin ühe väikse uinaku. Niikaua kui päike paistab, on siin nurgas päris soe. Muide, Kasper rääkis, et te olevat mingisuguse kokkuleppe sõlminud.»
«Mis kokkuleppe?»
«Et sa kolid siia, kui tal on vaja mõni päev Tallinnas olla.»
«Loomulikult. Kas sa arvasid, et jätame sind siis hätta?»
«No eks ma saan mingil määral siiski ise ka hakkama.»
«Muidugi saad, aga on ju kergem, kui keegi abiks on. Nii et ütle aitäh ja ole rahul.»
«On mul muud valikut?»
«Ei ole. Aga proovi nüüd siis pisut magada.»
Nad jätsid hüvasti ja Josefiin seadis sammud politseijaoskonna poole. Ta tõmbas kopsud õhku täis ja tundis, kuidas heaolutunne keha valdas. Karolin oli õnnetusest eluga pääsenud. Jah, ta istus veel küll ratastoolis, õnnetusele järgnenud aasta oli olnud pikk ja kannatusterohke, aga prognoos oli hea ja kui veel tema kangusega arvestada, võis loota, et ta on varsti jälle jalul. Igatahes oli tore, et Josefiin sai nüüd tema juurest tihedamini läbi käia. Karolini ja Kasperi maja jäi talle tööle minnes põhimõtteliselt tee peale ette. Ja ka lõunal oli tal lihtne siit läbi joosta. Väike jalutuskäik pärast söömist oli alati teretulnud. Kergete sammudega jõudis Josefiin kohale ja avas jaoskonna ukse.