/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/11/16770137t1ha944.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jussi Parikka «Masinaõpetust» ja Paavo Kanguri raamatut «Uralist tehisintellekti ja Delta keskuseni».
/nginx/o/2025/03/06/16698693t1h870f.jpg)
Jukka Parikka teeb tõhusa triki – laseb masinahuvilistel vaadata inimese kui masina sisse. Ja mis sest/meist kõik saanud on. Tõsi on: masinad me oleme. Masinad on ka muud ilmaelukad. Kui enamik maailma elukaid on suht koht monofunktsionaalsed aparaadid, siis inimesel pole peale aju suurt millegagi hiilata. Ei saanukski palmi alt välja, kui mõtlema ei hakanuks. Iga elajaloom oskab mingit nõksu sada korda paremini kui inimene, me suudame paljast peast vaid toitva palmi all ellu jääda ju, pole meil karvanahka ega kuriküüsi. Ainult aju anti, ja pika maa jooksmise võime. Tegime endast parema, mitmetoimelise masina kui teised me ümber. Ja nüüd oleme välja mõelnud värkmürki, mis meist endist üle käima hakata võib. Võib-olla. Seda, mismoodi masin on loom, inimene biomehh ja kas/kuidasi inimloom masinaga, ühis- ja tehismõtlusega läbi käia võib, kirjeldab Jussi Parikka vägagi hirmutavalt ja armastavalt. Olgem aparaadid, armastagem ligimest nagu iseend. Esmalt õppigem endisse armuma. Dopamiinid, endorfiinid, mutter, kruvi, vankrimääre… Armumus on armastuse hakatus, ent armastus nõuab harjutamist ja pühendumust. Aju ja aru ja aja kruvide käändumist.
Mutrite ja kruvide juurest sai Eesti arvutilugu alguse. Kuidas hiiglaslike toasuuruste huugajate juurest tänaste telefonide tasemele jõuti, toob ja loob (aja)lugu Paavo Kanguri raamat. Päris esimeste imelike viguraatorite ajast läbi heade ajude superuperdamise tänasesse päeva. Kui ei teaks, ei oskaks arvata, et kõik see, mis tänaba igapäevane tundub, kunagi kallihinnaline ja eriskummaline oli.
Mäletan, kunagi kümneaastasena näiteks, jõudsime nonde esimeste Apple 2 arvutite taha koos pinginaabriga. Mina ei saanud mitte midagi aru, mängisin natuke migit lolli mängu, rohelised täpid mustal ekraanil, piip-piip-tuut-tuut, igav oli, läksin nurka raamatut lugema. Sõber aga kirjutas kohe miski programmi valmis, jooksutas masinat jõudluse piiril. Inimesi on erinevi, mul oli tiba veider tunne. Maailma parim tehno ja ma ei jaga kottigi. Eks ta ole imelik ka praegu, võtke oma internet ja tehke temaga puu taga asju, las olla. Aga ikkagi põnev vanade aegade keerisest tulevikku turritella. Hea raamat tagasipilguks.