Epp Petrone: mulle on see raamat õppetund nii kirjutaja, toimetaja kui kirjastajana

Üllar Priks alias Myrakas. Foto: Erakogu

Myraka «Minu Euroopa»​ raamatut lugedes tabasin end korduvalt enesekontrolli-küsimuselt: kas mul on lihtsalt ATH või juba algav dementsus? Lõpuni jõudes ja olukorda settides otsustasin, et ma siiski jätaksin enda diagnoosimata. Siin kaante vahel on kaks erinevat lugu, millega kaasas loksumine tekitab minul ja ilmselt paljudel teistelgi lugejail pidevaid keskendumis- ja mäluprobleeme. Nii et seda teksti võib soovitada nagu ristsõnamõistatusi, mälu virgendamiseks: nii, kus riigis on sellel leheküljel peategelane, mis aastas, kellega? Ja unusta ära, mis lugu oli eelmisel küljel!

Algab, nagu iga lugu, sissejuhatusest. Myrakas ehk Üllar Priks, 1970ndate Nõukogude Eesti väljalase, teeb kaasahaarava ja arusaadava sissejuhatuse sellesse, kuidas ta juba lapsena koges rännukirge ja kuidas see on päädinud Viati-nimelise matkabussi ostmisega. Kui mu mälu mind ei peta (heh), siis just selle sissejuhatuse peale me kirjastuses temaga käed lõimegi. Kirglike ja kirjutavate ja originaalsete inimeste plaane tuleb võimalusel ikka toetada!

Myrakas, «Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsas». Foto: Raamat

Ma isiklikult ootasin sellest raamatust palju ja just praktilise poole pealt. Ma olen lõpetanud lennureisimise, sest mul on koer. Minu reisikesed on viimastel aastatel olnud nelja ratta peal. Myrakas kirjeldab oma kaasat: Mutist sai «maakas» pärast ühte liigturbulentset lennureisi, minust sai «maakas» koera tõttu. Ja ma soovin saada võimalikult palju infot selle kohta, kuidas ikkagi käib see matkaautos elamine ja sellega ringi manööverdamine. Eks seda siin raamatus saab ju ka. Kuidas on häda sellise volaskiga, kui kogemata pöördekoha maha magad või kui pead sõitma madala silla alt läbi, nii et katuselt venditoru minema lendab. Kuidas marsruut käib ühelt kämpersaidilt teisele ja kuidas seal tekib iga kord mingi oma matkaautorahva-seltskond, kuidas tuleb iga õhtu oma sitakassetti kusagil vahetada ja elektrit laadida, kuidas igal maal tuleb osta oma internetikaart, kuidas lae all magades saab pead ära lüüa ja kuidas alla ronides võib jalale haiget teha.

Mina oleksingi soovinud, et kogu see kahe kaane vaheline ruum pühendunuks sellele matkaauto-loole, kus oli kindlasti võimalik tekitada veel dialooge, veel praktilist tarkust. Õhku jäi küsimusi, mis oli Myrakal kas meelega või kogemata segaseks jäetud. Näiteks kas neil oli üks või kaks juhti, ehk et kas Muti ka roolis oli? Ja kaks kaasas olnud noort (üks nende enda järeltulija, teine ta sõber), neutraalsete nimedega, võibolla meelega nii moodsad, et ma ei saanud raamatu lõpuni aru, olid nad noormehed või neiud. Kogu see olukord – neli põnevat karakterit ühes kitsas ruumis koos liikumas niimoodi aegruumis – oli kirjanduslikult rohkem väärt sisse minemist. Ka matka sihtpunktist, Itaaliasse ostetud isiklikust oliivipuust, veeres jutt kuidagi liiga kiiresti edasi.

Jah, Myrakas oligi algusest peale meile lubanud, et teeb vahepõikeid ka oma mineviku rännukogemustesse. Mina soovitanuks neisse mälestustesse vahepeal lihtsalt mõtetes minna, neid tugevalt põhiliini neid sisse sulatades… Selle raamatu reeglistik on arusaadav: lugejale on orienteerumiseks lõikude ees olevad aastaarvud. 2024 tähendab põhireisi ja kuna Myrakas kirjutab üsna haaravalt, siis oledki kaasas selles Viat-matkabussis, mis sõidab Itaalia kanna poole oma oliivipuu poole. Aga siis jääb tegevus pooleli (vahel isegi lausa huvitavas kohas) ja on järsku aastaarv, näiteks 2022 või 2018 ja üks uus koht ja uus seltskond. Tegelesin selle lugemise ajal rohkem lehekülgede tagasikeeramisega ja enesereflektsiooniga kui tavaliselt. Oot, nad olid ju neljakesti, kuidas siia järsku see Urka tekkis? Oot, ta enne ju ütles, et ta on vegan, miks ta järsku liha tellis? Ja lõpuks: mismoodi ma küll nii pealiskaudne lugeja olen, mis mul viga on?

Mulle on see raamat õppetund nii kirjutaja, toimetaja kui kirjastajana. Lugude jutustamise struktuur on väga oluline! Ja lugeja soovib võimalust end unustada ja looga täiega kaasa minna, mitte sealt pidevalt välja tõmmatud saada. On teatud lugejatüüp, kellele novellid-lühijutud ei meeldi, sest nad lõppevad liiga kiirelt ära. On ka lugejatüüp, kes lühijutte armastab-tolereerib, aga nende lugemisse sisenebki ta teadmisega: siin on palju pisikesi jutte, üks lõppeb, teine algab. Myraka matkaauto-raamatus on korraga nii pikk jutt kui palju lühijutte. Vabalt oleks võinud teha kaks kompaktset raamatut, see on minu arvamus.

Myraka mahlakas kirjastiil mulle meeldib. Kohati juhtuvad ehk sisse väljendid, mille kallal natuke mõistatama peab, aga see teeb lugeja ajule kindlasti head!

***

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.