«Meil ei ole leibagi kodus! Ja sa räägid mingist nätsust?» Davidjantsi lühilood viivad lugeja ajas ja ruumis rändama

Brigitta Davidjants. Foto: Kris Moor / Eesti Kirjanike Liit

Muusikateadlase ja ühiskonnaaktivistina tuntud Brigitta Davidjants on viimastel aastatel hakanud avaldama ka ilukirjanduslikke lühijutte. Äsja trükist saabunud «Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte» on tema esimene raamatuna ilmunud jutukogu.

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll lendab õhku nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega esinema jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust?

Brigitta Davidjantsi (snd 1983) jutukogu «Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte» räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.

Loe raamatust katkendit!

***

«Plahvatus nätsuputkas»

Brigitta Davidjants, «Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte». Foto: Raamat

Ühel hommikul, kui ma kooli läksin, oli putka kadunud. Selle asemel laiutasid rusud. Teadsin täpselt, et veel eelmisel päeval oli ta olemas olnud, sest käisime Helinaga keskturul banaane nurumas. Mitte otsesõnu – jalutasime lihtsalt lettide ees ringi, vaatasime kurvalt banaane ja ohkasime. Ja lootsime, et vahest keegi annab, kas või ühe, kas või pruuni või natuke mädanenud. Ei andnud, mitte kunagi.

Aasta hiljem tuli vanaemale külla vend Elmar Rootsist. Elmar oli põgenenud sõja ajal noore poisina lekkival paadil. Nüüd oli Eesti vaba ning vanaonu sai viimaks tulla koju, külla oma õele. Mulle kinkis Elmar kakskümmend viis krooni. Kakskümmend viis! «Vali hoolega, mis teed sellega,» ütles vanaonu, kui mina juba teadsin, et täidan ammuse unelma – teen päeva, mil söön ainult banaane. Sellise, millest olin unistanud aastaid. Eriti pärast seda, kui ema ja isa mu vanemad õed kaasa võtsid ja 1991. aastal vanaonule Rootsi külla sõitsid. Kuigi Eesti ei olnud veel vaba, olid piirid viimaks ometi piisavalt lahti. Mind jäeti ebaõiglaselt vanavanematega Rannamõisa. See-eest toodi mulle lohutuseks kolm rohelist banaani. «Tegelikult oli meil terve kilo,» seletas ema, «aga tollis võeti ülejäänud ära.»

«Palun kilo banaane,» ulatasin nüüd mitu aastat hiljem müüjale hinnalise kupüüri, ise mõeldes – sellest saab unistuste päev! Ei saanud. Päeva lõpuks ajas mind niimoodi oksele, et käisin vanaema kapist sõrmeotstega leivapurukesi noppimas – sest korraga tundusid need banaanidega võrreldes nii isuäratavad. Aga alla ei andnud, olgugi et süda läikis. Rohkem ma banaane ei söönud. Ei söö praegugi.

Sel hilissügisel, kui Elmar õele külla tuli, olin mina üheteistaastane, käisin Tallinna eliitkooli viiendas klassis ning elasin oma elu nii rahulikult, kui üks klassi mitte just kõige popim laps tollal elada sai. Ärkasin hommikuti viimasel hetkel, kugistasin alla topsitäie sünteetiliselt virsikumaitselist jogurtit ning jooksin Tartu maanteed pidi trammile. Ikka mööda Hansapanga kontorist, kus nüüd on kummaline karusnahaateljee ja pole mitte ühtegi klienti. Piki trammitee äärt, krigisevate trammidega võidu, otse kino Eha ette, ja jäin alailma maha. Tuulise ilma korral pugesin peatuses telefoniputkasse sooja ja teesklesin, et räägin telefoniga. Ja kui ma vahel varem ärkasin, jalutasin läbi keskturu juurest, et ahnelt öö läbi avatud putkade vaateaknaid imetleda.

Tol hommikul tõusin ma meelega varem. Tõmbasin neoonvärvi puhvjope selga ja kiirustasin õue. Jope paistis isegi pimedas kaugelt silma, ja mitte kellelgi teisel meie klassis sellist ei olnud. Jope saatsid Rootsi sugulased ja ema ütles, et see on soe – just nagu meie kliimas vaja. Minu arust oli jope lihtsalt jube, aga emaga me ei vaielnud. Pealegi – kust ma saanukski teise jope? Heal juhul Johannalt, kui temale oleks uus ostetud. Aga ei ostetud. Ja ega tema jope olnud kusagilt otsast lahedam. Vahest ainult väiksem ja sellevõrra märkamatum.

Lonkisin üle Tartu maantee, põikasin tänavate vahele – ja seal see oli. Kusagilt aknast kostis hommikuni katkematu pidu, maki pealt üürgas «What is love», mina seisin tänaval ja lihtsalt vahtisin kohta, kus pidi olema putka. Prahi ja prügi, klaasikildude ja kiviklibu sees vedeles kõike – katkiseid õllepudeleid, šokolaadibatoone, Tuplad ja Suffelid, sigaretipakke, mööda tänavat laiali lennanud kassetipuru ja seal, keset klaasikilde – roosa näts. Nii lähedal ja ometi kättesaamatum kui eales varem.

Meie kodu oli keskturu lähedal, ning kui mul õnnestus läbi häda viiskümmend senti kokku kraapida, läksin otsejoones selle putka juurde nätsu ostma. Veel tihemini käisime seal koos Helinaga, kui tema sai emalt kakskümmend senti ja mina enda omalt kolmkümmend. Sest märksa reaalsem oli nätsuraha kahe peale kokku klappida. Esimene valik oli «Beverly Hillsi» pildiga, teine oli näiteks Schwarzeneggeri või Sylvester Stallone’iga ja kolmas «Melrose Place». See käis viimases hädas.

Helina oli mu pinginaaber. Kui minul oli kahune tume poisipea, siis Helinal olid vööni heledad juuksed. Ma ei kadestanud ainult neid juukseid, vaid samamoodi tema nime. Helina – see kõlas umbes nagu päikesepaiste, mis kuldab su näo üle säravate kiirtega, nii et sa oled sama ilus nagu, ma ei tea, Madonna või Kylie Minogue või Marilyn Monroe või hädapärast Liis Tappo. Mitte mingi kusine Brigitta, mis oli kakskümmend viis aastat tagasi nii ebatavaline, et keegi ei suutnud seda isegi välja hääldada. Bireta, Birgiti – mis imenimesid ma kuulda ei jõudnud.

Eriti palju sõpru meil Helinaga ei olnud ja koolis keegi meiega liialt suhtlema ei kibelenud. Selle korvasime pärast kooli vanalinnas ja mõned trammipeatused eemal turu ümber jõlkudes. Minu vanemad olid vaesemapoolsed haridustöötajad, kes püüdsid uuel ajal tõlkeäri käima lükata, Helina ema aga töötas politseis uurijana. Helina ema oli hästi pisike, alati punaste huulte ja punaseks lakitud küüntega ning kollakasblond. Isa Helinal ei olnud – miks, ma ei tea. Ja ükskord rääkis mu ema, et ühel õhtul, kui Helina ja tema ema oma Lasnamäe koju jõudsid, oli nende kass ära tapetud. «Miks?» ei saanud mina aru. «Töö pärast,» vastas ema. «Keegi tahtis hirmutada.» Helina ise ei rääkinud oma kodust kunagi midagi. Ja mina ei julgenud küsida. Lihtsam oli sente klappida ja koos nätsu osta.

Sageli juhtus, et raha jäi ikkagi puudu. Nagu kiuste saime kahe peale kokku näiteks nelikümmend viis senti – ja siis sõltus kõik juba putkamüüjate headusest. Headusega oli nii ja naa, vahel oli, aga enamasti mitte. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul, kui me taas üksmeelselt ringi lonkisime, jõudsime taas putka juurde. «Küsi sina,» ütles Helina. «Miks mina? Küsi ise!» nuiasin ma vastu. «Küsime korraga.» Ja juba me rüselesime luugi ees: «Meil on ainult nelikümmend viis senti, rohkem ei ole, see on kogu raha, mis meil on. Kas me võime saada nätsu?» Ja õnn naerataski meile! Kõvasti mukitud müüja vaatas meid tülpinud näoga ja ometi reetis miski tema ilmes nõusolekut. Nihutasin sendid lootusrikkalt naise poole – ja tema tõmbas need endale, kõlinaga kukkusid need kassaaparaati. Hetk hiljem poolitas Helina hammastega ettevaatlikult nätsu. See oli kivikõva, pealt valge, justkui puuderdatud, aga pooleks hammustades tumeroosa. Tundsin magusat maitset ja joovastust. Teadsin ka, et kui nätsu mõnda aega suus hoida, saab seda juba varsti närida. Aga mitte liiga ruttu, sest Helina juba ükskord murdis hamba.

Seekord olin otsustanud osta sellise nätsu, kus on sees kleepekas ja mis ise on vähemalt kaks korda suurem. Olingi seda näinud ainult tolles putkas keskturu juures. Lähenesin asjale süsteemselt. Esimesed kakskümmend senti sain vanaemalt, kes elas vanalinnas. Ega ma talt otse ei küsinud, aga vanaema saatis mind Viru tänavale saiakesi ostma ja andis kaasa viiskümmend krooni. See oli määratu raha! Mina läksin, laup hirmust higine, sest klassijuhataja oli rääkinud meile õpetliku loo varastamisest: «Ja siis need poisid läksid selle viiekümnekroonisega poodi ja ostsid kõiksugu nätsu ja kommi. Mina ei saa aru, kuidas müüja ei tulnud selle peale, et küsida, kust neil nii suur raha on. Ühelgi lapsel ei ole viiskümmend krooni!» Nii värises mu käsi iga kord, kui vanaema saatis mind oma pensionipäeval pirukaid ostma – nüüd kohe küsib müüja, kust ma selle suure raha sain. Mina satun loomulikult kimbatusse, ei oska talle midagi vastata, müüja kutsub politsei ja juba juhtubki midagi määratult halba. Sest saage aru – politsei oli tolle aja lapse silmis üheselt antikangelane. Ainult et müüja ei küsinud kunagi mitte midagi.

Ostsin vanaemale kaks kapsapirukat, kolm porgandipirukat, endale kaks kohupiimakorpi ja vanaisale kohupiimatasku, võtsin vastu kroonid ja sendipuru. Hakkasin astuma, peatusin korra veel, et vaadata üht vahvat onklit, kel olid viled suus ja kaabu peas ja kõristid-kulistid jala küljes ning müts sentidega jalge ees – ning kusagil sel teekonnal Viru tänavalt Vene tänavale mul välgataski. Nii palju sente, kõik minu taskus. Sujuvalt võtsin kakskümmend senti ja libistasin teise taskusse. Ja lugesin kohe ühe segase palve, et Jumal mulle vanaema tagant varastamise andestaks – ise täpselt teadmata, kas pöörduda Jehoova, Jeesus Kristuse või lihtsalt Jumala poole. Igaks juhuks nimetasin ära kõik kolm.

«Britakene, aitäh,» ütles vanaema, kui talle ühe käega pirukaid ja teisega kiiruga raha pihku püüdsin suruda. «Võta endale!» Ning andis mulle veel kakskümmend senti. Jumal ei saanudki kurjaks, mõtlesin mina rahunenult. Nüüd oli vaja veel kuuskümmend senti saada.

«Meil ei ole leibagi kodus! Ja sa räägid mingist nätsust?» läks ema ootamatult närvi, kui rahast juttu tegin. «Tahad jälle sappa seisma minna?» Silme ees kangastus paljulapseliste perede pood, kust mu ema kunagi tatart ja riisi tõi ning mille sabas me mu õudusunenägudes ikka ja jälle ootasime. Niisiis läksin jälle hoopis putkat vahtima – ja seal passides tuligi mul idee. Loterii! Vaatasin pileteid, üks ilusam kui teine: «Iga kolmas pilet võidab! Peaauhind tuhat krooni!» Geniaalne plaan! Ainus nõrk lüli oli see, et loterii ise maksis viis krooni. Viimases hädas läksin Johanna juurde. Johanna, nagu kogenud maffiaboss, isegi ei küsinud, milleks mul raha vaja on. «Nädala pärast maksad tagasi. Protsendiga, kahekordselt,» ulatas ta mulle viieka. Ja mina läksin otsejoones keskturu putkasse. Ma ei kahelnud hetkegi. Iga kolmas pilet pidi ju võitma. Piisas vaid sellest, et passida, kuni kaks inimest enne mind loteriipileti ostavad.

Läks ainult poolteist tundi. Esimese loteriipileti ostis üks velvetpükstes poiss, minust mõni aasta vanem, järgmise pileti ostsid kihistavad tüdrukud. Siis ostsin mina – ja kaotasin. Ma olin ilma Johanna viiest kroonist, pidin maksma talle nädala pärast tagasi kümme krooni ning nätsu mul ikka ei olnud.

Ma istusin lihtsalt sinna turuväravate juurde teeäärele maha, olgugi et oli lumine ja märg, ning mõtlesin. Pingsalt. Ja välja mõtlesin – «Bullerby lastes» leidis Olle maha vahtides tervelt kroonise. Miks siis mitte ka mina? Terve järgmise nädala vahtisin ringi kõndides ainult maha. «Mis sul viga on? Ma ei saa suga niimoodi rääkida,» nõudis Helina. Ma ainult ohkasin – ja kõndisin varsti pärast seda vastu posti. Muide – möödas on tubli kolmkümmend aastat, aga mina käin siiamaani silmad maas. Raha ma praegusel pangakaardiajastul enam leida ei looda, aga harjumused on visad kaduma. Ei leidnud ma raha ka siis. Ning tasumise tund aina lähenes.

Kui ema mu trepikojast istumas leidis, tatise ja nuttu löristavana, ei suutnud ta ära imestada. Ja läks mind tuppa lohistades ise närvi: «Kas koolis midagi? Jälle keegi kiusas? Kuradi Talve, ei suuda oma klassi vaos hoida! Ma tulen hommepäev kooli!» Raputasin pead ja pühkisin tatise nina jope varrukasse puhtaks. Teadsin, et homme on sel kohal heledad triibud, aga tol hetkel oli see viimane asi, mille pärast muretseda. «Ma ei saanud seda nätsu ja nüüd ma pean Johannale andma kümme krooni, kuigi ma tahtsin suure nätsu osta ja laenasin talt viis krooni ja siis ma lubasin, et ma annan talle protsendiga, sest ma olin kindel, et ma võidan loteriiga – aga ma ei võitnud, sest loterii valetas, kuigi nad lubasid, et iga kolmas pilet võidab, nad lihtsalt valetavad!» ulgusin ma läbi pisarate.

«Sa mängisid loteriid?» hüüatas ema esimese hooga, kuni teda tabas järgmine mõte, eelmisest veelgi õudsem: «Mis protsent? Johanna laenas sulle raha – ja tahab kahekordselt tagasi?» – «Prjamo kak liigkasuvõtja,» pahvatas isa ajalehe tagant naerma. Ema heitis talle ähvardava pilgu ja tõmbas suu kriipsuks: «Johannaga räägin ma ise.» Ja juba suundus ta Johanna tuppa, mina taustaks röökimas: «Ära mine, ära mine! Ta lööb mu maha!» Hetk hiljem hakkas suurde tuppa kostma õiendamist ning üha valjemaid hääli, mis üksteisest üle püüdsid karjuda. «Sa ei saa isegi prügi minna viima, ilma et nägu ära ei värviks!» kuulsin ema ja olin teemapöördest pisut segaduses. «Aga mul on seda uut ripsmetušši tõesti vaja!» õiendas Johanna häälekalt vastu.

«Nu, võta,» ütles korraga isa. Pöörasin pilgu tema poole. «Mine osta oma rezinka.» Ning tema peos paistis läikiv ühekroonine.

Nii ma siis järgmisel varahommikul seisin ja vaatasingi kohta, kus pidanuks olema minu putka. Ma olin nii kaua seda suurt nätsu tahtnud – ja nüüd oli see kuradi putka õhku lastud. Milline sigadus!

Sel hetkel ma veel ei teadnud, et sigadusega olid hakkama saanud mu omad zemljak’id. Juba samal õhtul helistas Hakopjan mu isale, isa jutustas emale ning mina kuulsin, et keegi täpselt ei tea, aga arvatavasti tahtis Narek Armenile katust teha, aga Armen ei tahtnud, ning siis pani Narek Armeni putkale pommi. Öösel tulnud kaks vene keelt rääkivat meest ja käskinud müüjal kiiresti jalga lasta – mida too ka tegi. «Kasutati trotüüli,» ütles isa emale. «Või plastiiti, täpselt veel ei tea.»

Armeni ma teadsin, olime kohtunud eelmisel nädalalgi meie armeenia pühapäevakoolis. Tollal tundus täiesti normaalne, et me iga nädal kõik kokku saime – iseseisvumise järel tööta jäänud insenerid, vaesuses virelevad kultuuritöötajad, väiksed ülienergilised pruunisilmsed lapsed ning mingid tüübid, kelle kohta kirjutati sama päeva lehes, et nemad ongi armeenia maffia. «Mingit armeenia maffiat ei ole olemas, lihtsalt pisiärikad,» pahvatas isa tookord naerma.

«Papa, kes see Narek on?» küsisin isalt. – «Ah mingi Venemaalt sisse sõitnud kõrilõikaja,» ühmas isa. «Nagu meil omasid siin ei jätkuks. Küll ta koju tagasi läheb.» Ning pöördus siis ema poole: «Hakkame kirjutama. Homme küsib ajaleht kommentaari. Midagi sellist, et anname endast kõik, et kurjategijad tabataks, ning et see on meile endale eluliselt oluline, sest armeenlased on rahumeelne rahvas.» – «No aga Pikaro läheb nagunii jälle hulluks,» ohkas ema ja võttis paberi.

Heitsin viimase pilgu putka rusudele, veeretasin münti taskus ja ohkasin, sedapuhku lootusrikkalt. Ajakirjandusmaja juures on ka putka, teadsin ma. Samuti telemaja vastas. Kindla peale on seal ka nätsu. Kui mitte suurt, siis vähemalt kaks väikest. Teise annan Helinale. Ja see on peaaegu sama hea.