:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777857t1he6f5.jpg)
Elu põhjamaal on raske, aga pikk. Kahe naise elude kaudu räägib Katja Kettu meile lummava loo. See kannab meid läbi Soome ajaloo aastast 1918 kuni tänapäevani, 21. sajandi kahekümnendatesse. Nende keeruliste aastate ühte romaani panemine on paras vägitöö. Nii peabki valima, kelle lugu jutustada, kelle silmade kaudu toimuvat vaadelda ja kelle suu läbi rääkida.
Kass, kelle kõikenägevad silmad meid läbi romaani jälgivad, on siia saabunud Kirkuse Infobüroo Uurimisosakonnast. «Ta on inimliigi seas elades näinud mõndagi: arutut askeldamist, vaenu ja sõdu, aga head ikka ka. Armastust, mis kõik valusa oma pehmendava villa sisse mähib. Katja K. vanavanavanemaid Eevat ja Mahtet, kelle üksmeelt ei lõhkunud ei vaesus ega valusad vastukäimised ning kelle lapselaps jutustab nüüd Kassi suu läbi meile nende ja iseenda lugu,» kirjutab raamatu tõlkija Kadri Jaanits.
/nginx/o/2025/04/14/16777881t1hb13b.jpg)
Salapärane kass suudab kanduda läbi aja ning just tema ühendab kaks sama suguvõsa naist: esiema Eeva ning tänapäeva naiskirjaniku.
Eeva kannab endas iginaiselikku sitkust ja elujõudu. Vaeslapsest taluperenaiseks saada pole lihtne. Elu Nõukogudemaa piiri lähedal pole kerge. Kujutatud aastad 1918˗1948 on suurte ühiskondlike muutuste aastad Soome ajaloos. Habras tasakaal võib iga hetk jälle paigast kalduda – kuhugi, kuhu ei ulatu ka meie halvimad hirmud.
Kirjaniku tegevusliin toob romaani tänapäevasemad teemad. Helsingi nooblis mereäärses linnaosas püüab naine võidelda oma bioloogilise vanusega, unistab õnnest, armastusest, perest ja lapsest. Lapse kaotanuna kaotab ta ka hääle ega suuda enam kirjutada. Alles pere kunagisse kodutallu naasnuna leiab ta viimaks rahu ja tasakaalu.
Kaks naist ulatavad üksteisele käe, kohtuvad erinevad ajad ja erinevad saatused. Meil on põnev otsida nende ühisosa, mõtiskleda aegade muutumise ja inimolemuse muutumatuse üle. Eevas ühenduvad ürgne naiselik loomus ning vapper vastupanu ajale ja oludele. Kirjanik tundub algul olevat ajastule omaselt hapram ja murduvam, aga keerulistes oludes selgub ka tema sisemine elujõud.
Romaani iseloomustab keele võimas vägi ja maagiline realism. See võtab kokku inimese põhiolemuse, heidab terava valgusvihu Soome kõrvalise kandi ajaloole ja traditsioonidele, paljastab inimsüdametes varjul olevaid saladusi. Üksikutest lugudest kootakse rahva lugu, sünnib ajalugu.
Kettule omaselt kasutatakse palju kõnekeelt ja murret, inimesed rabelevad oma väikeste eludega ajaloo halastamatu paine all, otsides seda, mis inimolendile alati omane – rahulolu ja õnne. Just Kettu rikkalik keel kannab loo väge, annab kirjeldatavale jõu ja värvi, jääb vahel isegi painavalt meelde, keerleb mõtteis ja pigistab südant. Romaani lausa mütoloogiline teemakäsitus ja selle korduvad motiivid jäävad lugejat saatma ka pärast raamatu sulgemist.