«Ma olen ju surnud, nii et mul on nagunii ükskõik. Aga sina nutad veel silmad peast»

Foto: Shutterstock

«Nii geniaalne, et suu jääb lahti. Ma pole väga-väga ammu midagi nii head lugenud.» Just nende sõnadega kirjeldab New York Timesi menukite autor Lucy Foley romaani «Kummaline Sally Diamond». Seda vapustavat ja närvekõditavat psühholoogilist põnevikku peetakse Iiri kirjaniku Liz Nugenti parimaks teoseks.

Sally Diamond ei suuda mõista, miks tema tegu nii kummaliseks peetakse. Ta tegi ju lihtsalt nii, nagu isa oli käskinud: viis ta pärast surma koos prügiga välja.

Ja ometi on Sally nüüd tähelepanu keskpunktis, tema vastu ei tunne huvi mitte ainult politseiuurijad ja kõmunäljas meedia, vaid ka kurjakuulutav hääl tema minevikust, mida ta ise ei mäleta. Kui ta hakkab tasapisi oma lapsepõlves juhtunud kohutavatest sündmustest teada saama, avab Sally end esimest korda elus uutele kogemustele, leiab sõpru ja langetab tähtsaid otsuseid, kuid märkab ka seda, et inimesed võivad nii mõnigi kord öelda üht, ent mõelda hoopis teist.