Värske hooga lugu maalt, kus võib jalutades päris teemante leida

«Minu Belgia» autor Johanna Adojaan. Foto: Erakogu

«See on kummaline.» Sellise lausega algab Johanna Adojaani raamat «Minu Belgia». Midagi värsket on siin stiilis, eriti meeldib mulle raamatu algus, kuldmunade munemise teemadel. Kuigi mõnes kohas leidub ehk keelevääratusi (näiteks: kelle gümnaasiumi lõpetamise ajal pakuti emale Brüsselis tööd?), on sellel lool ikkagi võluv ja värske hoog.

Nagu ütleb suur Stephen King, lugeja peab autori häälega harjuma ja autor peab oma häälele kindlaks jääma, igas raamatus sünnib oma hääle universum. Johanna on autor, kellele meeldib meenutada lapsepõlve ja «noorusiga» (jutumärkides, sest ta on raamatu alguses umbes 17 ja raamatu lõpus umbes 24). Ta kasvupere on laste- ja loomarikas ning natuke hull. Ma täiesti suhestun, ka minu tütar on sügavkülmast jäätisekarbist jäätise asemel midagi muud leidnud! Tegu on demokraatliku perekonnaga, vahepeal nimetab autor ema emaks ja isa hoopis Maarjaks ja Krisiks, nii et mul lugedes tekkis segadus, et oot, kes need veel on. Ka mõni neist «meil juhtus vanasti nii» kõrvalepõigetest tegelikult häiris mind, sest oleks tahtnud olla rohkem kohapeal: milline see Belgia (tudengi)elu siis on? Aga kõige häirivamaks osutus hoopis üks õõvastav lugu Hiinast!

Johanna Adojaan, «Minu Belgia». Foto: Raamat

Seda raamatut võib kindlasti, vähemalt vormiliselt, nimetada arengulooks. Alguses on üles loetud kõik see, mida Johanna kardab, alates avalikust esinemisest ja võõrale helistamisest kuni piimasupi nahani. Raamatu lõpus sedastab ta: «Tänu Belgiale on minusse siginenud julgus.» Jah, nii see on, kuigi kohati tundsin, et lehekülgi pidi libisedes liiga kiiret edasikulgemist, kus ma ei näinud nende lugude sisse, ei kogenud koos autoriga tema kasvamise võlu ja valu. Igal juhul kolis Johanna Belgiasse, asus õppima Antwerpeni kunstikooli fotograafiat, osales näitustel ja kaitses isegi magistrikraadi, kasvas suureks, kosmopoliitseks neiuks.

Üks mure sellega seoses. Ootamatult palju killukesi raamatus oli ilma tõlketa, ka toimetaja on rahvusvahelise taustaga inimene. Kuna ma just värskelt olen käinud maaraamatukogudes ja suhelnud pensionärieas lugejatega, siis ma tean, et mitte kõik Eestis elavad aktiivsed lugejad ei oska inglise keelt. Isegi sellised väljendid nagu straight ehk otse ei ole kõigile mõistetavad, saati siis oluline näitusepealkiri, millele Johanna nuputas oma lahendust: «To Infinity and Beyond» («Lõpmatusse ja üle selle»?). Katsun seda tunnet ette kujutada, kui eestikeelses tekstis on tõlkimata väljendid, millest ma omapäi aru ei saaks. Kas pensionärist lugeja haarab sõnastiku või ekraani ja hakkab Google'i abiga tõlkima, kohandub ja õpib? Igal juhul on meil eestikeelne kultuur ja lugejal on õigus mitte osata inglise keelt, mida suvaliselt tsiteeritakse ja tõlkimata jäetakse. Selle kõrval häiris Johanna flaami keelest kõnelev peatükk palju vähem: seal olid meelega tõlkimata jäetud fraasid, juures kelmikas küsimus, et kas saate aru. Tõsi, hetkeks põrnitsedes sain aru jah! Aga tänu inglise, prantsuse ja saksa keele baasile. Ma pole kindel, kas pensionär maaraamatukogust ka aru saab.

Miskipärast olen aina tundlikumaks muutunud eesti keele kadumise suhtes. Igal pool, kus näen meie kirjalikus keeles võõrkeelset fraasi, otsib aju kohe: kuidas saaks lauset täiesti eestikeelseks ümber teha? Miks peab mingit tunnet nimetama otherworldly’ks, kuidas seda tunnet meie keelest kirjeldada? Ma aiman, et selliseid pooleesti-poolingliskeelseid lauseid jõuab meie raamatutesse aina rohkem ja tahaks, et neid ei lastaks läbi. Isegi kui noored kõnekeeles omavahel niimoodi räägivad.

Aga kas «Minu Belgiaga» ikka Belgia maigu saab suhu? Minu meelest saab. Pisikesi eluoludetaile on küllaga, autori fotograafisilm kirjeldab põnevalt näiteks gaasiradiaatori leeki või trossi abil akna kaudu mööbli kolimist. Nii mitmedki ise kogetud või teistelt kuuldud-loetud Euroopa kultuuri elemendid tulevad ette, näiteks see, et talvel niisama lihtsalt sooja ei saa, või kui, siis väga kalli hinna eest. On vana-Euroopa kummituslugu; on Brüsseli vastuvõtu värisevate klaaside lugu; on lugu sellest, mismoodi hotelli tualette koristatakse-kuivatatakse… Aga kui mind miski uue infona tõeliselt üllatas, siis see, et Belgias käiakse spaades ihualasti.

Minu enda varasem kokkupuude Antwerpeniga on emotsionaalne mälupilt Jeruusalemma suurest holokausti muuseumist. Lühidalt öeldes, Antwerpeni juutidel läks 1941-1944 väga kehvasti. Aga siiski on Antwerpenis ka siiani alles üks suuremaid ja elujõulisemaid juudikogukondi Euroopas. Nad jõuavad otsapidi ka Johanna raamatusse… sest Johanna julguse tekkimise teel oli üks samm see, et ta palus ortodokssetelt juutidelt võimalust end koolinäituse jaoks pildistada. Üllatuslikult sai ta isegi päris paljudelt loa.

Teine asi, mis seostub nii juudi kogukonna kui Antwerpeniga: see on Euroopa, et mitte öelda kogu maailma teemantipealinn. Ühel päeval kõndis Johanna õue prügi viima ja kõnniteel sätendas midagi… See lugu meeldis mulle, puhas kuld!

***

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.