/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/16/16781417t1hfcd8.jpg)
Jussi Adler-Olseni «Q-osakonna» sarja kauaoodatud viimane raamat «Lootusetult luku taga» tõmbab otsad kokku ja langetab maskid kõikidelt tegelastelt. Kes on sõbrad ja kes vaenlased?
On 2020. aasta teine jõulupüha. Carl Mørck istub, käed raudus, vangla poole suunduva politseiauto tagaistmel ja on sügavas masenduses. Naelapüstoli juhtum on ta 15 aastat hiljem lõpuks kinni püüdnud, pikk süüdistuste nimekiri ähvardab hävitada mehe elu ja karjääri. Kolleegid on talle pettunult selja pööranud ning sõpru ja pereliikmeid ei lubata teda vaatama. Vanglas on tema elu endise politseinikuna ohus; ja asi läheb veel hullemaks, kui keegi lubab maksta miljoni tema tapmise eest. Kellel on vaja tema surma?
Carl Mørck tunneb ennast elava märklauana, aga proovib siiski juhtumit lahendada. Rose, Assad ja Gordon eiravad mõrvaosakonna ülema korraldusi ja hakkavad lahti harutama juhtumi võimatuna sassis olevaid niite. Nad ei suuda oma silmi uskuda, kui näevad, kuhu need välja viivad…
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/02/13/16652212t1h6865.jpg)
Pühapäev, 27. detsember 2020
Eddie Jansen
«JAH, PÄRAST OTSUST EELUURIMISE kohta viidi ta kohe tagasi vanglasse ja praegu istuvad nad advokaadiga külastusruumis. Nii palju kui ma aru saan, on politsei ta juba põgusalt üle kuulanud.»
«Kurat küll, see ei ole üldse hea, Eddie. Kas ta pandi isolatsiooni?» küsis kummaliste silmadega mees telefonis.
«Ei.» Eddie naeratas endamisi. «Meie kohaliku mehe sõnul viiakse ta pärast ülekuulamist ja advokaadiga nõupidamist tagasi kambrisse 437, aga on võimalik, et ta pannakse varsti isolatsiooni, võib-olla isegi pärastlõunal.»
«Kes sind informeeris?»
«Üks mitu aastat meie palgal olnud valvur. Kuldaväärt mees, ta on täna tööl.»
«Meie siin mõtleme politseiniku tapmise eest sada tuhat eurot välja käia. Kas kõlab hästi?»
«Jah!»
«Mis plaan siis on?»
«Lõunase toidukorra ajal. Meie valvur leidis ühe kinnipeetava, küllaltki tahumatu ja lihtsakoelise mehe, kellel ei ole midagi kaotada ja kes saab rahaga perekonda toetada.»
Eddie pööras pilgu Rotterdami politseijaoskonna kolleegide poole, kes olid pühapäeval valves ja kõik kummargil raportite kallal vaeva nägid. Seinu ehtisid ikka veel jõulukaunistused, aga jõulumelu oli selleks korraks läbi, sest nagu tavaliselt ei hoolinud kurjategijad pühapäevast ega pühadest. Tööd oli maa ja ilm.
Eddie oli töötanud kakskümmend aastat narkomaailma rahvusvaheliste informaatoritega, rääkides nendega inglise keeles, ja keegi ei teinud tema jutust väljagi. Igal politseinikul olid omad informaatorid, niiviisi sai neid kõige paremini kaitsta. See andis Eddiele vabad käed muudeks tegevusteks.
«Kuidas tapja seda teha kavatseb?» küsis telefoni otsas olev mees.
«Noahoobiga südamesse!» Eddie noogutas rahulolevalt. Paari tunni pärast saab ta organisatsiooni taga seisvate inimestega ühendust võtta ja teatada, et nüüd on ka see auk selles räpases loos kinni mätsitud.
Ta pani telefoni ära, keeras kirjutuslaua kapi lukust lahti ja tõmbas välja rippkaustadega sahtli. Juhtumi kaust oli arhiveeritud 2003. aasta alla, selles olid võtmesõnad tänase päevani, seitseteist aastat hiljem. Ohtralt kuupäevi, mil inimesi oli loojakarja saadetud, kuupäevi, mil narkootikumide transporti segati, ja muidugi kuupäevi, mil Eddie tegutsema pidi.
Kõrvalisele isikule oleks see tundunud krüpteeritud nagu hiina keel, aga Eddiele andsid need märkmed garantii, et kui asjad väga viltu lähevad, võib ta iga kell hakata õiguskaitseorganite tunnistajaks ja sõlmida kokkuleppeid, mis ei pruugi päästa tema mainet ja töökohta, küll aga elu.
*
EDDIE OLI SATTUNUD isiklikku ummikseisu 2003. aastal, kui nende Bergen aan Zee suvila pandi sundoksjonil haamri alla ja Femke oli olnud lohutamatu. Naine oli äärmiselt räämas ja võlgades oleva, aga armastatud maja vanematelt päranduseks saanud. Nüüd olid nad sellest ilma jäämas.
Eddie oli anunud pangas tähtaja pikendamist, et tema maja poolmuidu ära ei müüdaks, võrreldes hinnaga, mida see nende arvates väärt oli. Aga asjata. Oksjonil ei olnud palju huvilisi, aga Eddie nägi selle võitnud meest juhuslikult panga fuajees ja ta ei tahtnud, et nende rahupaik sellele tüübile läheks. Tüüp rääkis küll hollandi keelt, aga ei tundunud olevat kohalik, ta võis olla pärit Hollandi Antillidelt.
Vahetult pärast seda kadus mees ruumist ja Eddie tundis maha jäädes häbi ja tühjust.
Viis minutit hiljem sai ta paraja šoki, kui keegi tänaval talle käe õlale pani ja uus majaomanik talle naeratas.
«See on hea maja, Eddie,» ütles ta veidi liiga semutsevalt, võttis päikeseprillid eest ja paljastas kaks eri värvi silma. Ühe pruuni ja teise sinise. «Väga vähestest majadest avaneb nii ilus vaade düünidele, küllap te armastasite seda.»
Ta raputas lahtisele haavale soola, ilma et Eddie oleks tohtinud sellele vihaselt reageerida.
Eddie noogutas ja proovis otsusele jõuda, kumba mehe silma vaadata. Külma sinisesse või sooja pruuni?
«Jah, nii see on. Meil on väga kahju sellest ilma jääda.»
«Hmm! Kes ütleb, et te peate sellest ilma jääma, Eddie?» Päevitunud mees astus lähemale. «Sellele võib leida lahenduse.»
Ta ei saanud aru. Mida mees sellega mõtles?
«Ma ei kujuta ette, kuidas. Meil ei olnud sissemaksete jätkamiseks raha, nii see lihtsalt on. Me töötame naisega mõlemad riigiasutuses ja seal ei ole kuskilt võimalik raha välja võluda.»
«Ka sellele võime leida lahenduse. Kas teile ei tundu, et me võiksime kohvikusse minna ja natuke rääkida?»
*
ALGUSES EI SOOVINUD mees vastutasuks midagi erilist, tahtis ainult infot. Ja kuna Eddiel oli töö kaudu palju võimalusi ja volitusi, nõudis see vaid aeg-ajalt ebaseaduslikult toimikutesse vaatamist. Alles siis, kui mees tegi ettepaneku suvila ostusummale joon alla tõmmata, nii et kõik osamaksed tasutud saavad, muutus olukord ahvatlevaks ja karmiks. Ühe notari juures käimisega kanti Eddiele paarisaja kuldna eest üle Šveitsi firma ja korraga ei olnud nad Femkega mitte ainult suvila, vaid ka paarisaja tuhande Šveitsi frangi omanikud, mis vabaks kasutamiseks pangas seisid.
Eddie otsustas Femket mitte pühendada sellesse, mida vastutasuks taheti; ta oli väitnud, et võitis lotoga, ja Femke oli rõõmust huilates ringi jooksnud, käed pea kohal.
Pärast seda muutusid nõudmised sagedasemaks ja ohtlikumaks.
Nüüd arvas Eddie nimesid nimetamata, et tal oli aimu sellest, kes selle taga võisid olla: arvatavasti punt jõukaid ärimehi Surinamist ja Curaçaost. Ta teadis, et tal ei õnnestuks neile eriliste teenute osutamisest pääseda, sest ta oli sattunud liiga sügavale kahtlaste tehingute mülkasse. Omanikering oli kolleegidel ammu sihikul olnud, aga Hollandi politsei ei teadnud, kuidas kõik seotud oli. Nad teadsid ainult seda, et tegemist oli uimastikaubandusega ja et sellega oli kaasnenud ka tapmisi.
Eddie tõmbas pidurit ja proovis vahemehe abil selgeks teha, et ta ei saa enam nende südametunnistuseta inimeste kuritegevuses osaleda. Aga äkitselt oli Šveitsi pangaarvel olev summa kolmekordistunud ja tema postkasti potsatas ühe arhitekti ambitsioonikas nägemus suvila laiendusest. Alles siis jõudis talle lõplikult kohale, et ta oli konksu otsas ja pidi järgima mängureegleid. Seeläbi sai temast paar aastat hiljem organisatsiooni kõige olulisem allikas ja igasuguse teabe vahendaja, kes andis infot politsei pooleliolevatest uurimistest, et jõuk saaks asju ümber korraldada või narkokullereid välja vahetada.
Aja jooksul korraldas Eddie rahasummade üleandmise tööautos. Ja hiljem, kui kaup ja raha liiga suureks kasvasid, muretses ta endale kaheksaistmelise luksusmaasturi, mis sobis tema perekonnale vägagi hästi.
Esimesest organisatsioonis aset leidnud likvideerimisest kuuldes protestis ta häälekalt, aga seepeale tõmmati silmust tema kaela ümber koomale.
«Kui sa nüüd lõpetad, lükkame vastutuse sinu kaela, Eddie. Usu mind, me oleme sokutanud sinna midagi, mida saab kasutada otsustava asitõendina sinu vastu, ja siis on sinu laul lauldud.»
Ja nii sai Eddiest tahtmatu kaassüüdlane jõugu tellitud naelapüstolimõrvade jadas.