GURMEE-KRIMKA ⟩ «Naine, ilmselt surnud, kukkus kaljult või kindlusemüürilt»

Foto: Shutterstock

Idüllilise Dordogne’i linnakese St Denis’ armastatud politseiülem Bruno on tagasi uues romaanis «Templirüütlite viimane saladus». Salapärane surm toob päevavalgele iidsed saladused ning meie kangelase ülesandeks on mineviku ja tuleviku sasipuntrad lahti harutada.

Kui St Denis’ lähedalt mäejalamilt leitakse naise surnukeha, kahtlustab Bruno, et asi on seotud uhke varemeis Château de Commarque’ga, kaljul seisva iidse templirüütlite kindluse ja selle all laiuva eelajalooliste koobaste labürindiga.

Dordogne’i uustulnuka, Haiti neiu Amélie abiga uurib Bruno välja, et surnud naine oli arheoloog, kes otsis erakordselt tähtsat religioosset kunstiteost, mille leidmisel oleksid dramaatilised tagajärjed tervele Lähis-Idale, St Denis’t rääkimata.

Naise sidemed islamiterroristidega lisavad veelgi survet Brunole, et too sajanditevanuse saladuse lahendaks. Juhtumi juurde määratakse Bruno endine kallim ja naturellement leiavad nad aega nautida veini, toitu ja Dordogne’i ilu.

Loe raamatust katkendit!

***

Martin Walker, «Templirüütlite viimane saladus». Foto: Raamat

Bruno Courrèges, Prantsuse väikelinna St Denis’ politseiülem ärkas kaks sekundit enne kuut, just siis, kui koitma hakkas. Tema Prantsuse ragbitähe järgi nime saanud kukk Blanco tervitas uut päeva, kui Bruno dressid selga ja tossud jalga tõmbas. Hommikune sörk läbi kevadise metsa koduses Périgordis oli nauding: peagi heidab päike oma pikad kiired läbi värskete pungade ja lehtede. Temperatuur oli just selline nagu talle meeldis – mitte nii külm, et oleks kindaid vaja olnud ja piisavalt jahe, et joostes soojenevat keha nautida, basset Balzac kõrval lippamas.

Tagasi kodus, mille vanad kiviseinad hommikuvalguses kumasid, söötis Bruno hanesid ja kanu, kastis köögiviljaaeda ja heitis pilgu võrsetele kasvuhoones, mille oli ise kokku pannud. Ta pani kohvivee pliidile ja ühe värske muna kastrulisse keema, vaatas oma e-posti ja pani mängima raadio, mis oli seadistatud France Bleu Périgordi jaamale. Bruno röstis viimase eilse pika saia, jagas seda Balzaciga ja viilutas saia nii õhukeseks, et saaks seda vedelasse munakollasesse kasta. Riiklikud uudised lõppesid ja järgnesid kohalikud. Kolmanda loo juures kikitas Bruno kõrvu.

«Périgueux’ psühholoog Marie-France Duteiller esitas prokurörile süüdistuse, et Mussidani lähistel asuva kiriku juhitud lastekodus kolmkümmend aastat tagasi aset leidnud pedofiiliajuhtumite uurimine edeneb aeglaselt. Naine väidab, et juhtivuurija Jean-Jacques Jalipeau veetud uurimine oli «tundetu ja veniv» ning jättis õiglusest ilma ohvrid, kes süüdistasid mitmeid tuntud kohalikke inimesi ahistamises ajal, mil ohvrid olid lastekodus elanud. Komissar Jalipeau ütles eile õhtul, et küsitlused jätkuvad, ehkki uurimine oli äärmiselt keeruline ja vastuoluline, sest süüdistuste aluseks olid psühholoog Duteilleri seansside ajal hüpnoosis taastatud mälestused.»

Bruno hommikune hea tuju hajus, kui ta ohkas kaastundest oma sõbra Jean-Jacquesi vastu, keda politseis tunti kui JJ-d. Uurimine oli kestnud juba kuid ega olnud eriti kuhugi jõudnud. See oli tavatu. Bruno ei vaielnud vastu, et JJ võis ajuti tundetu olla, aga veniv oli küll üks viimaseid sõnu, millega ta oleks kirjeldanud seda suurt korratut tüüpi, keda oli hakanud austama tänu nendele kordadele, kui nad olid koos töötanud. Need juhtumid lõppesid tavaliselt õhtusöögiga, kus JJ mängis helde võõrustaja osa tunnustusena nende paljude kordade eest, mil ta oli uurimise ajal Bruno külalislahke laua taga lõunat ja õhtust söönud. JJ rõõmus iseloom sobis tema kerega ja ta jagas Bruno kiindumust hea toidu ja veini vastu. Nende soojad suhted olid üle elanud koguni õela karikatuuri ajalehes pärast üht hiljutist terrorismijuhtumit, kui Brunot oli kujutatud gallialase Astérixi ja JJ-d tema hiiglasliku ülekaalulise sõbra Obélixina. Karikaturist oli tõele üsna lähedale jõudnud kujutades neid kumbagi pudeli Bergeraci veiniga, viidates, et see oli nende vaste võlujoogile, mida Astérix kulistas enne lahingut Rooma leegionitega.

Eelkõige, erinevalt paljudest riikliku politsei töötajatest, ei kohelnud JJ Bruno taolist linnapolitseinikku nagu madalamat eluvormi. JJ oli hakanud hindama Bruno sügavaid teadmisi St Denis’ kommuunist ja inimestest, mis kohalike tennise-, ragbi- ja jahiklubide liikmel aastate jooksul olid kogunenud. JJ leppis Bruno tavatute töömeetoditega, mis kindlustas St Denis’s kogu Dordogne’i departemangu madalaima kuritegevuse näitaja. Bruno omakorda austas JJ-d visa uurijana, keda iseloomustas petlikult leebe navigeerimine Prantsusmaa politseitöö poliitikas. Räägitagu raadios mida tahes, JJ oli piisavalt vana ja kogenud, et hakkama saada. Ja kui tal Bruno abi vaja oli, tarvitses tal vaid küsida.

Täna hommikul kavatses Bruno kõigepealt oma briti sõbranna Pamela ratsakooli Hectorit treenima minna ning siis oma kabinetti raekojas. Ehk tabab teda sadulas inspiratsioon kõne osas, mille ta pidi nädala lõpus pidama. Ja ehk peaksin uute riiete ostmisele mõtlema, arutles Bruno kui ees ootavat pulmapidu silmas pidades oma garderoobi silmitses.

Kaks kolmandikku kapiruumist võtsid tema ametiriided. Politseivorm suveks ja talveks, täielik paraadvorm ja sinel. Kapi tagumises osas oli eraldi rõivakott tema Prantsuse armee reservväelase vormiga, seersandiõlakud peal, milles ta pidi kohale ilmuma, kui teda teenistusse kutsuti. Majapidamisruumis, kus oli pesumasin ja turvaline relvakapp, oli vana laiguline välivorm, mida ta kandis jahil käies, samuti vana sõjaväedress, mille ta oli just pärast hommikust jooksutiiru tahenema pannud.

Erariideid oli Brunol vähe. Tal oli tumesinine villane ülikond. Selle oli ta ostnud Prantsuse sõjaväest lahkudes pärast seda, kui snaipri kuul oli teda Bosnias missioonil puusa tabanud. Ta oli juba ammu saanud lahti lisakilodest, mis olid kogunenud haiglas oldud kuude ja taastumise ajal, nii et nüüd oli ülikond tema seljas kottis. Puust riidepuul rippusid tumesinine pintsak ja hallid püksid. Khakivärvi vaba-ajapüksid rippusid ühel puul punase tuulejopiga, mida ta kandis vormisärgi ja pükste peal, kui tahtis usutava eraisiku muljet jätta. Samasugust musta joppi hoidis ta ametiautos. Ülemisel riiulil polosärkide ja kampsunite juures oli paar kokku volditud teksaseid, politsei vormimüts ja ÜRO rahuvalvevägede sinine kiiver, mida ta mõlkidest ja kriimudest hoolimata sentimentaalsetel põhjustel alles hoidis.

Piisab ühest pilgust mu garderoobile, mõtles Bruno, et mu elulugu ära rääkida: sõjavägi, siis politsei, kõik märgid viitasid mehele, kes tundis end kodusemalt vormis kui erariietes. Tagasihoidlik riidevalik osutas kokkuhoidlikule mehele, kes ei näinud vajadust uutele riietele kulutada, kui Prantsuse teenistused hoolitsesid suurema osa tema vajaduste eest. Ja tume ülikond oli ajatu klassikalise lõikega ega hoolinud moe tujudest, mis dikteeris, et sel aastal peaksid püksid olema napid, lipsud ja reväärid kitsad. Näis, et alles eile olid püksid kottis, lipsud ja reväärid veidralt laiad.

Bruno teadis, et see oli isegi maavõmmi jaoks napp garderoob. Ma olen napi kujutlusvõime ja veel napima stiiliga mees, mõtles ta: või ehk on mul lihtsalt teised prioriteedid. Brunole ei meeldinud riideid osta, ehkki ta võis tundide kaupa rõõmsalt jahiajakirja lapata otsides uut jahipüssi, mida ta endale lubada ei saanud, või uut õngeritva, et Paruniga kalale minna.

Pulmade juures oli hea see, et tavaliselt jätkus inimestel silmi ainult pruudile. Keegi ei hoolinud sellest, mis temal seljas, ja tumesinine ülikond sobis kenasti. Tseremoonia pidi toimuma raekojas, sellele järgnes vastuvõtt ja õhtusöök lähematele sõpradele Les Eyzies’ rahvuslikus esiajaloo muuseumis. Ränikivist sädemeid löövate odadega loomanahkades elusuuruste eelajalooliste inimeste kujudega galerii võis tavatu peopaiga mulje jätta. Bruno meelest sobis see väga hästi, sest pruut ja peig olid tuntud arheoloogid. Clothilde oli muuseumi vanemkuraator ja Horst oli pärast Saksamaa ülikoolist pensionile jäämist muuseumis arheoloogiliste kaevamiste abiprofessorina tööle asunud. Suurem osa külalisi olid kolleegid.

Bruno mõtles laisalt, kas nad ehk pakuvad traditsioonilise pulmaõhtusöögi asemel moodsat paleoliitikumi einet pähklitest ja marjadest, puuviljadest ja kõrbenud lihast. Ei, otsustas ta, Horsti võiks selline eine ehk lõbustada, aga Clothilde oli mõistlik prantslanna. Tema saaks aru, et kui külalised tulevad Prantsusmaa kulinaarsesse südamesse, ootavad nad klassikalist Périgordi toitu.

Horsti isamehena oli Bruno veidi mures kõne pärast, mille pidi pidama. Loomulikult oodati temalt paari viidet sõbra silmapaistvale arheoloogikarjäärile publiku ees, kuhu kuulusid mõned selle valdkonna parimad spetsialistid Euroopas. Bruno öökapil oli populaarse ajakirja Archéologie viimane number professor Horst Vogelsterni uue artikliga, milles ta võrdles Euroopa eelajaloolistest paikadest leitud väikesi naisekujusid.

Bruno oli ajakirja tellinud ammu enne seda, kui Horstiga sõbraks sai, lummatuna teda Vézère orus ümbritseva koopakunsti ja eelajaloo rikkusest. Ajakirja kaanepilt oli paeluv: foto savist voolitud hiiglaslike puusade, silmatorkava häbeme ja rippuvate rindadega naisest. Pealkiri oli «Miss Euroopa, 25 000 eKr» Veenus, kes leiti praegusest Tšehhi vabariigist Dolni Vestonicest, oli vanim teadaolev keraamiline kuju. See oli vaid üks illustratsioon Horsti põneva artikli juures.

Bruno oli oma üllatuseks teada saanud, et neid Veenustena tuntud kujusid oli leitud ainult veidi üle saja. Enamasti oli need tehtud ajavahemikus 28 000 – 20 000 eKr varase paleoliitikumi või kiviajal ning neid oli leitud koobastest ja haudadest kogu Euroopas. Kui oli üks väljapaistev element, mis ühendas ehk meie otseseid eellasi varase kiviaja inimeste hulgas, väitis Horst, oli see nende huvi lopsakate vormidega naiste vastu. Tavaliselt viie kuni kahekümne sentimeetri kõrgused kujukesed olid esimesed inimese kujutised ja äärmiselt lihtsustatud. Naistel – sest need olid kõik naised – olid mõne harva erandiga hiigelsuured rinnad, kannikad ja reied, punnis kõht ja silmatorkav häbe. Mõnedel olid keerukad ja hoolikalt vormitud soengud või väikestest teokarpidest peaehted, nagu Les Eyzies’ muuseumis oleval kujukesel.

Neid peeti viljakussümboliteks, sest need keskendusid nii selgelt naise rindadele ja suguelunditele. Kujukestest ja nende osast eelajaloolises kultuuris oli kirjutatud terved riiulitäied raamatuid. Spekuleeriti, kas need tähistasid mingit varast matriarhaalset ühiskonda, milles naise viljakuses nähti suurimat saladust ja jumaldamise objekti.

Kõik see, ütles Bruno endale, pakkus suurepärast ainest pulmas esitatavale lõbusale ja veidi tögavale kõnele. Ta võis rääkida Horsti eluaegsest huvist Veenuse kujukeste ja naiselike vormide vastu. Ja see andis Brunole lõppsõna, mis meelitas nii pruuti kui peigmeest ja viitas nende ühisele kirele muinasaja vastu. Ta viitaks, et Clothilde’is on Horst viimaks leidnud täiusliku naise ja prantslannast doktori Clothilde Daumieri ja Saksa Kölni ülikooli professori Horst Vogelsterni abielu oli parima Euroopa sümbol.

Märkmeid tehes tundis Bruno, kuidas suur raskus tema õlgadelt võeti. Ta kartis kõnepidamist ning pühendas sellepärast nende ettevalmistamisele meeletult vaeva, mille ettenägematu tagajärg oli see, et sõbrad käisid talle nüüd pinda, et ta kõnet peaks. Vähemalt oli see kõne visandatud. Aga Bruno teadis, et teda ootab veel mitu tundi põhjalikku lihvimist ja tal seisis ees tihe päev. Kell kümme pidi ta Sarlat’ kohtus tunnistusi andma, nii et Bruno vaatas end magamistoa peeglist, kutsus Balzaci hommikuselt kontrollkäigult aias ja pidi just ratsakooli minema, kui telefon surisema hakkas. See oli Ahmed, üks elukutselistest tuletõrjujatest, kes juhtis St Denis’ suuremalt jaolt vabatahtlikest koosnevat päästjate rühma. Peale tuletõrje pakkusid nad ka esmaabiteenust.

«Saime pakilise kõne Commarque’st, see on too varemeis kindlus Sarlat’ tee ääres,» alustas Ahmed. «Naine, ilmselt surnud, kukkus kaljult või kindlusemüürilt. Mehel, kes helistas, on sissepääsu juures kiosk, ütles, et tema nimi on Jean-Philippe Fumel ja ta ootab sind. Fabiola on täna valves ja kohtub meiega seal. Kas näeme seal?»

Bruno kinnitas, et kohtub nendega kindluse juures, helistas ratsakooli ning ütles, et töö kutsub, ta ei saa täna Hectoriga trenni teha. Pamela ütles, et oli uudist just Fabiolalt kuulnud ja nad ootavad teda pärastlõunal ratsutama.

«Bisous,» ütles Pamela kõne lõpetades. Bruno sattus alati kergelt segadusse, kui Pamela kasutas prantsuskeelset hellitust, mis tähendas «suudlused». Nende armulugu oli juba mitu kuud tagasi läbi saanud, aga alles jäänud vastastikune tõmme meenutas mehele, et nende vahel oli enamat kui sõprus. Brunol polnud praegu aega sellele mõelda. Ta helistas raekotta ja jättis sõnumi, et ta kutsuti ära. Siis otsis ta telefonist Commarque’ krahvi numbrit, see hiiglasekasvu sõbralik mees oli viimased kolmkümmend aastat vedanud auahnet uurimis-, restaureerimis- ja avaliku hariduse projekti esivanemate ehitatud suurejoonelise kindluse varemetes. Krahv, keda Bruno tundis ragbiklubist, pidi õnnetusest teadma ja tal võis kasulikku taustainfot olla. Kell oli natuke seitse läbi, nii et Brunot ei üllatanud, et kõnele ei vastatud, ning ta jättis sõnumi.

Enne minekut kontrollis Bruno postkasti teeotsas, millele ta oli kirjutanud «Pas de pub», et postiljon ei tooks talle lõputuid supermarketi ja teiste reklaamilehti, mis kasti ummistaksid. Kastis oli pangaväljavõte ja postkaart Londonist, millel oli inetu kaasaegne maja, kus asus New Scotland Yardi politsei peakorter. Sõnum oli lihtne: «Soovin, et sina minu asemel siin oleksid. Kallista minu poolt Balzaci ja tee talle musi ja väike kallistus sulle ka.»

Allkirja asemel oli I, mis tähendas Isabelle’i, naist, kes minema pääses. Ei, mõtles Bruno, see polnud tõsi. Kui Isabelle Périgordist lahkus, et Pariisis siseministeeriumis mõjukal ametikohal tööle asuda, oli ta tahtnud, et Bruno temaga läheks. Aga Bruno ei suutnud näha end kitsukeses Pariisi korteris, kus polnud aeda, kus poleks õiglane pidada koera, kanadest rääkimata. Ta teadis, et kaotaks kontakti kõikide sõpradega jahi-, tennise- ja ragbiklubides ning jääks ilma trennidest koolilastega, mis moodustasid nii suure osa tema elust. Ja nüüd oli naisel veel tähtsam töökoht, kus ta koordineeris Prantsusmaa ja Euroopa võitlust terrorismiga. Balzac oli naise kink Brunole, kui tema eelmine koer tapeti, ja need ajuti saabuvad postkaardid Euroopa pealinnadest näisid puudutavat pigem Balzaci kui tema peremeest. Või ehk oli see Isabelle’i viis talle meelde tuletada, millest ta ilma jäi, mitte et ta oleks meeldetuletust vajanud. Bruno nuusutas kaarti ja mõtles, kas kujutab seda ette, või tabas tema nina tõesti naise parfüümi hõngu. Ta sirutas kaardi Balzaci poole, kes nuhutas seda ning ulgus korraks vaikselt ent kurvalt. Balzac tundis samuti Isabelle’ist puudust.