«Polnud kahtlustki: ta oli kukkunud väga kõrgelt. Mõistmaks, et ta on surnud, polnud arsti vajagi»

Foto: Shutterstock

Ragnar Jónassoni «Talvetorm» on rahvusvahelise menusarja «Pime Island» viimane lugu. Läheneb lihavõttenädalavahetus ja Islandi põhjapoolseimas linnas Siglufjörðuris sajab laia pehmet lund, mis meelitab suusamägede nõlvadele rohkelt turiste.

Ari Thór Arason on nüüdseks politseiinspektor, kuid tema eraelus on endiselt probleeme: ta on lahus koos nende kolmeaastase pojaga Rootsis elavast kallimast. Ta peaks saabuvad pühad veetma koos oma poja ja tolle emaga, kuid nende plaanid seab ohtu lähenev tugev lumetorm, ning õhus on tunda kõhedust tekitavat külma.

Kolm päeva enne lihavõtteid kukub peatänaval asuva maja rõdult surnuks 19-aastane kohalik tüdruk. Tema päevikust leitakse veider sissekanne, mis vihjab võimalusele, et tegemist ei pruugi olla õnnetusjuhtumiga, ja kui siis kohalikus hooldekodus kirjutab vana mees ikka ja jälle oma toa seinale sõnad «Ta mõrvati», näitab kõik vihjavat sellele, et neiu surma taga on midagi õnnetusest hoopis salapärasemat.

Torm jätab Siglufjörðurit räsima asudes linna ilma elektrist ja ühendusest välismaailmaga. Ari Thór peab kildhaaval kokku panema pildi, mis toob päevavalgele kohutava tõe ega jäta kedagi puudutamata.

Loe raamatust katkendit!

***

Ragnar Jónasson, «Talvetorm». Foto: Raamat

«Politsei, inspektor Ari Thór Arason kuuleb.»

Hädaabinumbri operaator ei teinud pikka juttu. «Me saime just kõne Siglufjörðurist, kas sina oled täna õhtul valves?»

*

Suvel, mil päike sisuliselt üldse looja ei läinud, polnud Siglufjörðuris päevadel ja öödel erilist vahet. See oli Ari Thóri lemmikaastaaeg. Selleni oli jäänud vaid paar kuud ja ta ei jõudnud seda ära oodata. Ta armastas otsata vabaduse tunnet, mis Islandi põhjaosas pikkade valgete päevadega kaasas käis.

See ei sarnanenud sugugi linna talviti paksu tekina katva pimeduse ja lumega.

Ari Thór oli telefoni helisedes täiesti ärkvel. Kui väga ta ka ei üritanud, ei saanud ta und. Ta kasutas endiselt oma kodus Eyrargatal suurt magamistuba. Sama tuba, mida ta oli jaganud Kristíni ja Stefniriga enne, kui naine lapsega Rootsi elama läks.

Alguses, vahetult pärast Reykjavíkist väikelinna kolimist oli tal raske kohaneda olnud, kuid tuisud ja pimedad päevad ei tekitanud temas enam sellist klaustrofoobiat nagu varem. Ta peaaegu ei tundnudki enam koduigatsust. Viimastel aastatel oli Siglufjörður hakanud tundma finantskriisi järel üle Islandi lõunaosa voogava uue jõukuselaine liblikaefekti. Nüüd tunglesid igal suvel väikelinnas turistid kogu maailmast. Inimesed tulid isegi talviti nautima kohalikke suusamägesid, enamasti teistest Islandi paikadest. Külaliste jaoks oli kõige armastatum aeg lihavõtted ja nüüd, pika nädalavahetuse alates, kihasid mäenõlvad rahvast.

Ari Thór oli nüüdseks kolmekümnendates, kuid talle tundus, et ta on oma eluga jälle alguses tagasi. Ta elas üksi ja peaaegu ei näinudki poega. Ta ei uskunud, et suudab seda, mis ta suhtest Kristíniga veel alles oli, kuidagi päästa. Võis öelda, et nad olid kõik võimalused ära kasutanud.

Tõtt-öelda oli tal välja kujunenud meeldiv rutiin ja ta ei kiirustanud tegema midagi, mis võinuks elu rööpast välja lüüa. Pärast seda, kui ta oli aastaid inspektori kohta ihaldanud, oli ta viimaks sellele edutatud ja juhtis nüüd Siglufjörðuri politseijaoskonda. Mingil hetkel tuli tal otsustada, kas ta jääb saavutatuga rahule, kas see on tema jaoks piisav. Mees teadis, et Siglufjörðurisse jäädes olnuks tal raske karjääriredelil edasi liikuda, kui ta seda kunagi soovima peaks. Asi polnud üksnes selles, et ta oli jõudnud väikelinna politseijaoskonna kõrgeimale kohale, vaid ka selles, et isegi oma praegusel ametipostil suurepäraselt esinedes polnud tal ühtki kõrgemat ülemust, kes oleks võinud seda märgata.

Ta vana ülemus Tómas oli Siglufjörðuri selja taha jätnud ja kolinud lõuna poole, saades töökoha Reykjavíkis. Ta oli mõnda aega õhutanud Ari Thóri tema eeskuju järgima, nõudes, et too annaks talle teada, kui on valmis sama tegema, ja lubades tema eest sõnakese kosta. Ari Thór polnud kindel, kas see pakkumine kehtib veel; igatahes polnud Tómas seda väga ammu maininud. Ja ta teadis liigagi hästi, et Tómaski jääb vanemaks ning ta pensioniiga läheneb. Peagi kaotab Ari Thór oma ainsa toetaja Reykjavíkis, politsei peakorteris. Selle ukse sulgudes pole välistatud, et ta jääbki alatiseks põhja, meeldigu see talle või mitte.

Ari Thóri pained tuleviku pärast kippusid teda kimbutama ööpimeduses ja seegi kord polnud tegemist erandiga. Kuid päikese tõustes õnnestus tal alati pea klaariks saada ja otsustada elada päevhaaval. Samas teadis mees, et aeg lendab. Peagi tuleb otsus ära teha. Võib-olla jõuab temani taipamine, et just siin, Siglufjörðuris ta olla tahabki. Siiski tuli selle asja üle veel tõsiselt järele mõelda.

Kuid lihavõttenädalavahetusel ei pidanud selleks aega jääma. Väikese Stefniriga koos olemise kõrvalt ei olnud see lihtsalt võimalik. Ari Thóri süda jättis juba praegu löögi vahele mõttest, et ta näeb peagi oma last, mis siis, et üksnes paariks päevaks. Ta poeg oli jõulude ajal kolmeaastaseks saanud, kuid Ari Thór ei olnud saanud ta sünnipäeva tähistada.

Kristín oli kuus kuud tagasi otsustanud oma meditsiiniõpinguid jätkata Rootsi ülikoolis. Ari Thór ei heitnud seda talle ette. Islandil pakuti suurepärast väljaõpet üldmeditsiini vallas, kuid nagu paljud teised arstid soovis ka Kristín spetsialiseeruda ning käes oli aeg lõpetada asjade edasilükkamine ja keskenduda oma ambitsioonidele. See tähendas õpinguid välismaal. Kui Kristíni plaanid olid selgeks saanud, olid nad Ari Thóriga arutanud Stefniri tulevikku. Kristín oli pakkunud, et võtab poisi endaga alguses kaasa, hiljem jõuavad nad mõelda, kuidas edasi toimida. Ta oli lubanud Stefniri nii jõulude kui lihavõtete ajal, ehk sagedaminigi, Islandile tuua ja Ari Thór oli kavatsenud suvel puhkust võtta, et see nende juures Rootsis veeta. Ta polnud naise plaanidele vastu seisnud, kuigi mõte sellest, et ta näeb poega nii harva, täitis teda hirmuga. Ta ei tahtnud Kristíniga riidu minna.

Ari Thór vähkres ja viskles mugavat asendit leida püüdes voodis. Ta keeras end küljele, tõmbas sügavalt hinge ja hingas seejärel pika ohkega välja. Homme – ei, juba täna, parandas ta ennast – on neljapäev, tema viimane tööpäev enne pikka lihavõttenädalavahetust. Õhtul saabuvad Kristín ja Stefnir.

Kell hakkas saama kolm öösel. Ta oli voodisse heitnud rohkem kui kahe tunni eest ja endiselt täiesti ärkvel.

Viimaks tunnistas ta lüüasaamist ja tõusis.

Kurat võtaks. Ta ei saanud endale unetut ööd lubada, eriti nüüd, kui ta pidanuks valmistuma nädalalõpu veetmiseks poja seltsis. Kuid ärevus oli üksnes vesi unetuse veskile ja nüüd ei tundnud ta enam vähimatki unisust.

Magamistoas polnud eriti palju mööblit, välja arvatud mõned riiulid vanade raamatutega, mida eelmised majaomanikud polnud vaevunud kaasa viima. Ari Thór oli mõnikord neid lehitsenud, enamasti siis, kui ta püüdis uinuda ja vajas midagi, mis ta mõtted mujale viiks. Ta napsas riiulilt suvalise raamatu ja toetas taas pea padjale.

Kuidas ta ka ei pingutanud, ei saanud ta eelolevale nädalavahetusele mõeldes lahti närivast ärevusest. Ta pidi jaoskonna jätma esimest korda Ögmunduri, põhja oma esimesele ametikohale saabunud noore politseiniku hoole alla. Noormees kompenseeris oma nappe kogemusi innuka õppimissooviga. Kuna Ari Thór oli tõusnud inspektori ametikohale, oli ta siiani pidanud toime tulema ajutiste asendajate ja Ólafsfjörðurist või Akureyrist saadetud abilistega, ja kunagi ei trehvanud järjest tulema sama inimene. Kuid hiljuti oli talle antud luba palgata abiliseks täiskohaga politseinik. Huvi töökoha vastu oli olnud suur ja mitu kandidaati paistsid silma kopsaka kogemustepagasiga, kuid Ari Thór oli otsustanud palgata värskelt politseikooli lõpetanud noormehe.

Nende erinevast iseloomust hoolimata tundis Ari Thór Ögmunduris ära midagi iseendast nooremast peast. Ta mäletas, kuidas Tómas oli talle tema enda Siglufjörðurisse saabudes ametit ja reegleid õpetanud. Nüüd oli olukord vastupidine ja Ari Thór ise kogenud politseinik, kes algajale juhatust andis. Samas pidi ta tunnistama, et tal oli olnud raskusi Ögmunduriga samasuguse sideme loomisel, nagu oli olnud tema ja Tómase vahel, ehkki tema ja ta uue alluva vanusevahe oli väiksem.

Olles üritanud pealtnäha terve igaviku raamatu lehekülgedel rännates und leida, läks Ari Thór kööki ja istus seal kipakale toolile. Ta valas endale klaasitäie vett ja sõi tükikese kuivatatud kala ning sirvis eelmise päeva ajalehte, kuigi see oli üsna mõttetu tegevus: lehes polnud mitte midagi uut, ikka ühed ja samad vanad äraleierdatud lood. Ilmaennustus oli ainus asi, mis ta pilku püüdis. Tundus, et kohe pärast lihavõttenädalavahetust on põhjas oodata ägedat lumetuisku. Selline see talv nende kandis juba oli: niipea kui olid end ühe tuisu järel hangedest välja kaevanud, sadas selga järgmine.

Ta ei saanud tõepoolest endale unetut ööd lubada, nii ei vea ta järgmist päeva välja.

Ari Thór oli valves, kuid enamasti olid väikelinna tänavad öösiti inimtühjad ja politseijaoskonnas valitses unine vaikus. Harilikult helistati vaid selleks, et kaevata koduteel liiga palju lärmi tegevate joodikute peale.

Ari Thór oli taas voodisse heitnud, kuid endiselt täiesti ärkvel, kui telefon helises.

«Möödakäija leidis tänaval lebamas noore naise surnukeha. Me saatsime kiirabi juba igaks juhuks välja,» ütles häirekeskuse operaator üsna ükskõikse tooniga.

Ari Thór tõmbas kiirustades vormi selga, ise samal ajal telefoni õlaga vastu kõrva surudes.

«Kus?»

«Peatänaval, Aðalgatal.»

«Kes helistas?»

«Keegi mees nimega Gudjón Helgason. Ta lubas politsei saabumiseni kohale jääda.»

Nimi polnud tuttav.

Kaks minutit hiljem oli Ari Thór täies riides ja astus välja öhe. Peatänav asus kohe ümber nurga, niisiis ei võtnud jalgsi sinna jõudmine peaaegu üldse aega. Öö oli tuuletu ja külm ning taevas sillerdasid tähed. Selle kandi loodus oli alati metsik ja ohjeldamatu, kuid sel aastaajal polnud tegemist lihtsalt pimedusega, see oli midagi sügavamat ja kaugemat.

Ari Thór jõudis sündmuspaigale üheaegselt kiirabiga. Aðalgatale pöörates tundis mees külmavärinat mööda selgroogu alla jooksmas.

Kõnnitee servas lamas verelombis noor naine, keha väändunud nii ebaloomulikku asendisse, et polnud kahtlustki: ta oli kukkunud väga kõrgelt. Mõistmaks, et ta on surnud, polnud arsti vajagi. Tundus, et kogu veri oli voolanud ta peast, küllap oli koljus mõra.

Kui Ari Thór surnukehale lähenes, sai talle selgeks, et naine oli arvatust nooremgi, ilmselt alles teismeline. Ta nägu nähes ahmis mees järsult õhku.

Oh kurat.

Surnu pilk oli kõhedusttekitavalt äraolev, silmad pärani, kuid tühjad, nagu vaataks ta olematusse.

Ari Thór mõistis silmapilk, et nähtu jääb teda igavesti painama.