/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/17/16784605t1h72ef.jpg)
Kirjastus Pegasus andis eesti keeles välja Uus-Meremaa kirjaniku Soraya Lane'i «tütarde sarja» kolmanda romaani «Šveitsi tütar». Raamatu tõlkis Ülla Jälle.
Genfi järv, 1951: Delphine vaatas mehele otsa, puudutas sõrmeotstega ta põske ja suudles teda. Safiiridega tiaara sädeles nende kõrval. «Jah,» sosistas ta viimaks mehele. «Ma abiellun sinuga, Florian. Kui sa leiad selleks võimaluse, siis ma luban, et abiellun sinuga.»
London, olevik. Georgia hoiab haruldast roosat safiiri peopesal ja silmitseb sädelevat kivikest hommikuvalguses. See jäeti talle Hope’s House’i, mis oli hooldekodu vallalistele emadele, kelle beebid anti lapsendada. Kuidas on see seotud tema suguvõsa minevikusaladustega?
/nginx/o/2025/04/17/16784268t1h47c5.jpg)
Georgia üritab safiiri unustada, sest ta süda on kunagistest haavadest alles hell. Kui aga selgub, et juveel on pärit hindamatu väärtusega tiaara küljest, mis kuulus kunagi Itaalia kuninglikule perekonnale, hakkab seda ümbritsev salapära teda paeluma. Ainus võimalus on sõita Genfi järve äärde, et kohtuda seal mehega, kes päris selle vapustava tiaara oma vanaisalt.
Järve kaldal asuvasse linna jõudes räägib sümpaatne Luca talle, et on aastaid kadunud juveeli otsinud. Ta kibeleb teada saama, kuidas see Hope’s House’i sattus. Veetes koos päikselisi päevi muutuvad Georgia ja Luca lähedasteks. Nad avastavad Delphine’i ja Floriani kirgliku ning traagilise armastuse loo ja saavad teada, miks oli Delphine sunnitud langetama hävitavate tagajärgedega valusa otsuse.
Kas aastakümneid vana saladus lõhub kõik, mida Georgia enda elu kohta teadis? Või aitab Delphine’i vaprus ka temal avada oma süda ning rajada koos Lucaga uus elu?
Loe raamatust katkendit!
***
GENFI JÄRV, SEPTEMBER 1951
FLORIAN LENGACHERI SUVERESIDENTS
Delphine heitis basseini ääres lamamistoolile. Siidist hommikumantel libises õlalt alla ja jättis selle paljaks ning ta naeratas, kuuldes Floriani samme lähenemas. Ta sirutas käe lubatud dringi järele, aga klaasi asemel pistis mees oma käe talle pihku.
Delphine avas silmad ja tõusis istuma, nägi mehe tõsist ilmet ja pöördus tema poole. Järv sädeles taamal, loojuv päike peegeldus veel.
«Sa tundud murelik,» ütles ta ja sirutas teise käe, et mehe siledat põske puudutada, kui Florian tema kõrvale toolile istus. Tema tumedad juuksed vajusid lähemale kummardudes ette. «Räägi, mis viga.»
«Mitte midagi pole viga,» vastas mees ja pigistas naeratades tema kätt. «Vastupidi, mul on sulle midagi näidata.»
Delphine naeratas samuti ja läks meelsasti mänguga kaasa. Nende näpatud ühised hetked pakkusid talle nii palju rõõmu, lasid unustada varasema südamevalu ja ta ootas kannatlikult, et mees jätkaks.
Tema uudishimu paisus, kui ta nägi, et Florianil on teises käes mingi karp. «Mida sa mulle näidata tahad?» küsis ta.
«See,» vastas Florian ja lasi tema käest lahti, et karbikaas pealt võtta, «kuulus kunagi Itaalia kuninga abikaasale. Mul on tunne, et sa tead seda?»
«Roosade safiiridega tiaara,» ütles Delphine, ja ta hing jäi kinni, kui ta mehele otsa vaatas, suutmata õieti uskuda, mida näeb. «Tean seda hästi. Ma imetlesin seda, kui kuninganna kandis seda ühel laulatusel, kus ma pärast sõda osalesin. Ma ei usu, et Itaalias on mõni naine, kes seda ära ei tunneks.» Ta raputas pead, kummardudes lähemale, et rabavaid juveele paremini silmitseda. Ta kandus mõtteis ajas tagasi Itaalias veedetud perioodi, kui käis abielu algusaastatel uhketel pidudel ja suhtles Itaalia aadlikega. «Kuidas see sinu kätte sattus?»
«Perekond müüs pärast Itaaliast lahkumist vaikselt mõned oma kogusse kuuluvad esemed ja mu isiklik kuraator seisis hea selle eest, et mina selle endale saaksin osta. Enamik esemeid on Roomas Itaalia panga võlvkambrites, seepärast on need üksikud müüdud esemed seda erilisemad,» selgitas Florian, hoides tiaarat nende vahel, et Delphine saaks seda paremini silmitseda. «Olen kogunud aastate jooksul palju kauneid briljante ja kunstiteoseid, aga see tiaara? Maailmas ei ole teist sellise ajalooga ja sedavõrd kaunist ehet.»
See oli kahtlemata ainulaadne ja asjaolu, et mehel see osta õnnestus, tuletas Delphine’ile meelde, kui palju tal on sidemeid. Juveelid sädelesid valguse käes, kui Florian tiaarat käte vahel keeras, safiirid tundusid ühel hetkel erkroosad ja järgmisel peaaegu lillad ning nendelt peegelduv päikesevalgus pani need veel rohkem särama. Mehel oli õigus, see oli tõepoolest ehk üks ihaldusväärsemaid ja vapustavamaid ehteid, millesse ta investeerida võinuks.
«See tiaara oli Itaalia kuningliku suguvõsa valduses 19. sajandist kuni selle ajani, mil nad viis aastat tagasi pagendati,» jätkas Florian. «Ja nüüd jääb see tulevasteks põlvedeks minu suguvõsa valdusse. See on üks neist ehetest, mida ma ära müüa ei kavatse.»
«Ma imetlen endist kuningannat väga,» ütles Delphine. «Mäletan, kui ta ütles, et ainus, mida ta sõjaajast kahetseb, on see, et ta Adolf Hitlerit oma käega ei tapnud, kui viibis temaga samas ruumis, ja ma usun, et ta oleks selleks võimeline olnud. Ta on üks neid haruldasi naisi, kes on naiselik ja samas otsekohene, nii et seetõttu on sobilik, et sa valisid tema lemmiktiaara. See on arvatavasti hindamatu väärtusega.»
«Täiesti nõus,» sõnas Florian. «Ja sul on õigus, see on hindamatu väärtusega. Sellest saab minu isikliku kogu kroonijuveel, kui nii võib öelda.»
«See on vapustav, Florian. Tänan, et seda mulle näitasid.» Delphine tõmbas jalad enda alla, kui Florian talle naeratas, näoilme loetamatu.
«Näitasin seda sulle põhjusega, Delphine,» lausus ta viimaks, pani tiaara enda kõrvale ja võttis naise käed pihku. «Tahaksin, et sa valiksid ühe safiiri, millest laseksin teha sulle kihlasõrmuse.» Florian suudles tema sõrmenukke, tumepruunide silmade pilk püsis ainiti Delphine’il ja hääl vaibus sosinaks.
«Florian...» alustas Delphine.
«Tahan, et elaksime elu lõpuni koos, Delphine. Ma ei taha enam salaja kohtuda. Tahan, et maailm teaks, et sinust saab minu abikaasa, ja nii näitan ma sulle, kui tähtis sa mulle oled.»
Naisele tulid pisarad silma ja üks neist nirises mööda põske alla, kui ta pea ära pööras, soovides, et see oleks niisama lihtne, soovides, et ta saaks ise oma otsuseid teha. Tiaara köitis pilku ja ta arutles, millist südamevalu see oli näinud, millist armastust ja leina.
«Sa tead, et see pole niisama lihtne, et ma lihtsalt nõustun. Kui oleks...» Delphine ei suutnud lauset lõpetada. Kui nad olid niimoodi koos, tundus, et nad on maailmas ainsad inimesed, aga väljaspool mehe imeilusat eraldatud järveäärset villat, mis oli paar viimast kuud nende pelgupaigaks olnud, ei saanud nad vabalt koos ringi liikuda.
Florian noogutas ja tõmbas Delphine’i lähemale, kuni naine istus tema põlvel, käed ümber tema kaela, surutud vastu mehe rinda. Tiaara oleks ühe puuduva safiirita kasutu, selle väärtus kahaneks tohutult, kui see peaks kunagi ühe juveelita müüki pandama, aga Delphine teadis, et just seda mees talle öelda üritabki – et Florian on valmis tema nimel rikkuma oma kogu kõige väärtuslikuma, kõige olulisema eseme. Oli täiesti selge, et Florian oleks jaksanud osta talle Tiffanyst kõige kallima briljandi, ja ometi oli mees valmis ohverdama kõige hinnalisema safiiri, et oma armastust tõestada.
«Ma olen sinuta tühi koht,» pomises Florian tema juuste vastas. «Palun ole nõus. Las ma otsin võimaluse, et me saaksime abielluda.»
Mina samuti, Florian. Sinuta olen ka mina tühi koht.
Delphine vaatas mehele otsa, puudutas sõrmeotstega tema põske ja suudles teda pikalt, aeglaselt, soojalt.
«Jah,» sosistas ta viimaks mehe suu vastas. «Ma abiellun sinuga, Florian. Kui sa leiad selleks võimaluse, siis ma luban, et abiellun sinuga.»