/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/02/05/16637058t1hbb98.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda «Eesti Üliõpilaste Seltsi albumit» ning Ain Raali ja Kristel Vilbaste raamatut «Meie mürgiseimad taimed».
Eesti Üliõpilaste Seltsi albumid on alati eriskummalised ja ergastavad, ent vaieldamatult väärtuslik lugemisvara. Poest ei pruugi noid leidagi, raamatukogudesse tulekuks põhjust seda enam. Jah, siin on Seltsi ja ta vaieldamatu kultuurilise tähenduslikkuse teemalisi lugusid läbi kolme sajandi aja. Ja on täieliselt tänaseid tekste ja on naljaheidet ja on mida kõike veel. Ühe poolteistsada aastat kasvanud ja kasvatanud seltskonna ülestähendus ühes aastas pakub igaühele midagi. Tean, et see kõlab pahasti (et mitte kellelegi mitte ridagi) – aga EÜSi puhul ei kõla. On lahe ja äge, kuidas vägagi vastuoksikute mõtteviisidega inimesed ühtede-samade kaante vahele vennalikult ära mahuvad. Nimepillamist tegema ei hakka, vandenõuteoreetikud ja Seltsi avalik koduleht saavad sellega vägagi toime.
Kui vaadata nö tiitellehe pöördele, siis tuleb tunnistada, et meesterahvastest koosnev ajugäng on toimetamise ja korrektuuri jaoks ikkagi pidanud palkama naisterahvaid. Nõnda on elu kiik – las mehed müttavad, mis nad mõistavad, aga kui targad daamid asja üle ei vaata, kisub kamaraks.
/nginx/o/2025/04/11/16771476t1h981e.jpg)
Ma võin julgesti lahjemat sorti mürki võtta, et iga funktsionaalset lugemisoskust valdav inimene leiab siit raamatust miskit vaimundavat ja sädelevat. Nii segase seltskonna Seltsis on lahjema mürgi võtmine kindla peale minek.
Mürkidest rääkides: noid meil Eestis väga palju ei ole. Maailm ja loodus kubisevad mürkidest, mis kõik oskavad inimesele hetkekesega otsa peale teha. Sellist taime pole leitud ega leiutet, kes inimlooma lambist raksti ära raviks. Tuleb hoida silmad-kõrvad-meeled lahti ja olla ettevaatlik. Isegi Eesti looduses on mõned taimlised elutsejad, kellega suulist suhet arendada ei tohiks.
Mürkmadusid pole (eks va rästik on nii ja naa ja harv nähe), surmavaid ämmelgaid ega sipelgasisi ega ultrasääski kaa teps ei. Ilusaid taimlisi, kes tappa võivad, on. No ja noid tulekski ju teada. Nõnda nagu me ei korja sousti jaoks ühtki seent, mis täpne tuttav ei ole, ei kipu me närima ühtki ürti, marja ega juurikat, mille toimest pole jo vanavanaemade pärimus meile turvajuttu ajanud.
Pärimusega on nii ja naa. Paljudel polegi. Siis läheb raamatut tarvis. Raiuge mürgiseimate taimede raamat peakolu sisse, et metsas midagi väga valesti ei läheks. Jah, oma lolluse kätte võib kärvata südamerahus, aga on seda siis vaja. Parem tarkuse süles elada.