:format(webp)/nginx/o/2025/04/09/16764864t1hf085.jpg)
Prantsuse kunstiajaloolase Thomas Schlesseri raamatus «Mona silmad» asub lugeja kümneaastase Monaga teekonnale, mida raamatu lõpuks võib küll ainult kadestada. Oh oleks meil kõigil selline teejuht nagu Mona vanaisa.
Mona jääb tunniks ajaks pimedaks ja kuna ei ole selge, mis selle põhjustas, algab arstide ja uuringute kadalipp diagnoosi leidmiseks. Õhus ripub reaalne oht, et varem või hiljem jääb tüdruk pimedaks.
Appi võetakse ka lastepsühholoog, kelle juures tüdruk aasta jooksul korra nädalas käima peab. Psühholoogi leidmise ja tüdrukuga tema juures käimise usaldavad vanemad Mona vanaisale. Ainult et psühholoogi juurde tüdruk ei jõuagi, hakkab hoopis vanaisaga muuseumides käima. Igal nädalal räägib kunstihuviline vanaisa lapselapsele ühest teosest, aga seda tõeliselt põhjalikult. Vanaisa Henry ei räägi ainult maalist ja kunstnikust, ta põimib oma lugudesse kilde ajaloost, kunstiajaloost, teadusest ja kirjandusest. Igas teoses on peidus õppetund eluks, mille juurde vanaisa lapselast väga leebelt suunab.
/nginx/o/2025/04/09/16764866t1hb9f5.jpg)
Vanaisa ja Mona tegemiste taustal on tüdruku vanemad ja klassikaaslased, neilgi on oma probleemid, mis küll ajapikku lausa kadestamisväärse lihtsusega lahenevad. Mona ise on seejuures väga varaküps kümneaastane nii oma arusaamisega probleemidest kui teadmistega ajaloost.
Väga oluline tegelane on Mona vanaema Colette, kes on küll juba aastaid surnud, aga tüdruku mälestustes ometi elav. Millegipärast ei taha ei vanemad ega vanaisa Colette’ist ja eriti tema surmast üldse rääkida. Temaga on seotud mingi saladus, mis loo edenedes lahti hargnema hakkab. Kunstiajaloo kõrval oligi see minu jaoks kõige huvitavam liin.
Kindlasti ei tasu seda raamatut lugeda kiirustades, maksab aega võtta ja süveneda. Raamatus on küll maalide reprod ära toodud, aga hea oleks need internetist suuremal ekraanil välja otsida, et märgata detaile ja nüansse, millest vanaisa ja Mona räägivad. Mona lähedastega seotud probleemid ja nende lahendamine tekitab petliku mulje, et tegu on kiire lugemisega. Maalide kirjeldused ja nendega kaasnevad arutlused võtavad tempot maha, neid tuleks kindlasti aeglasemalt ja tähelepanelikumalt lugeda.
Sümpaatne on ka maalide valik. On olemas naiskunstnike tööd ja tuntud kunstnike mitte just kõige kuulsamad teosed. Võib ette võtta mõttemängu, milliseid teoseid valida kas Mona vanaisa asemel või ka ise kellelegi teejuhiks olles.
Ehkki raamatus on käsitletud väga tõsiseid ja süngeid teemasid, sõlmib autor lõpuks kõikide lugude otsad kenasti kokku ja kõigest hoolimata jääb hinge helge ja elujaatav tunne, millegi minu meelest just prantslased kirjanduses nii hästi hakkama saavad.
Natuke murdsin pead raamatu sihtrühmale mõeldes. Täiskasvanul on seda kindlasti huvitav lugeda. Peategelase eakaaslaste suhtes nii kindel ei oleks, suuremale osale neist on raamat vast liiga tõsine ja keeruline. Tore muidugi oleks, kui nad seda lugedes koos Monaga teadmisi ja südametarkust koguksid.