Traagiline lugu, mida on ometi mugav ja kerge lugeda

Katja Kettu Foto: Ofer Amir

Katja Kettu paugutab oma viimati eesti keeles ilmunud romaanis «Ühe kassi ülestähendusi» ikka kohe mitmel rindel korraga. Keeleilust võib tema (ja ühtlasi tema eestimaise ihutõlkija Kadri Jaanitsa) puhul nagunii alati rääkida. Murdekeel või tuletis sellest, milles on esteetilist naudingut ja mis on kuidagi loomulik ja loetav.

Autori leivanumbriks on valdavalt olnud ajalooline romaan, nii mõnigi kord kantud meeleoludest, tarkusest ja paigust, mis seotud tema esivanematega – meenub näiteks «Ämmaemand» (e.k Koolibri, 2012). Sinna juurde allasurutud rahvakillud (saamid, indiaanlased jt) või sild mõne tänapäevase teemaga (nt meenub «Estonia» katastroof romaanis «Keevitaja»). Iseloomulikud on väikese inimese suured otsused ja võitlused, tugevad naised, kelles on säilinud loodustarkused ja usaldus oma instinktide suhtes.

Katja Kettu «Ühe kassi ülestähendusi». Foto: Raamat

Seekordne lugu kulgeb kahel ajateljel: 1917–1940ndad, paar peatükki ka hilisemast ajast (jutustajaks Eeva) ja tänapäev (jutustajaks Kirjanik, kelle vanavanaema Eeva on). Kahe aja vahet liigub ja oma nägemust olukorrast annab edasi Kirkuse Büroost saadetud isesugune Vaimne Teejuht Kassina. Ühest küljest küll tore tegelane, aga teisalt väheke ka libe ja muutliku meelelaadiga sell. Ütleme nii, et loomalikud instinktid saavad aeg-ajalt temast siiski võitu.

Eelmise sajandi algusotsa ühiskonna silmis ebavõrdne liit Eeva ja Mahte vahel toob kaasa palju raskusi, ent selle kõige kohal on siiski suur armastus. Elu idapiiri läheduses avaldab mõju igapäevaelule, ennekõike noorte meeste usule ja meelsusele. Ka Mahte läheb viimaks venna tuules Venemaale parema elu jälgi ajama, Eeva jääb teadmatuses maha, lisaks läheduses elav Mahte pere, kes miniat ei tunnista. Jah, ajast aega on noori mehi hullutatud nii ida kui lääne poolt – Kettu jutustab sellest meisterlikult. Aegu hiljem tõdebki Eeva oma mehele:

«Meie olud on olnd üpris segased. Kui nõnna läbi mitme aastakümne vaadata, siis kord tahtsime venelaste hõlma alla, kord säält ää, kord oli Soome Stalini lummuses ja järgmisel hetkel juba Hitleri all. Ja siis tuli veel noid relvavendi, saksmanne, püssiga välja ajada. Üks isevärki sekeldamine kõik, ja kui keski on siin kaotajaks jäänd, siis Soome rahvas ja iga pere, kel poeg ribadeks kas kaevikus vai kambrinukas.»

Ja nüüd tuleme tänasesse päeva. Eirasse Helsingisse. Kirjaniku ja Peabossi juurde, kelle lugu hargneb vaheldumisi saja aasta taguse looga. Väga mitmekihiline lugu. Seda võib lugeda kui üha kiiremini tiksuva bioloogilise kellaga naisterahva lugu – emakssaamise soovi puudumisest kuni selle valuliselt ihkamiseni, sinna juurde mitmed ebaõnnestumised, viimase lootuse kustumine, taustal tarbetult räsiv keeruline suhe kirjastuse Peabossiga.

Seda võib lugeda ka kui ekslemist loomingulise inimese argipäevas – töised ja isiklikud suhted kirjastuses, tähtajad, loominguline kriis, ülemuse ehk Peabossi nurjatused.

Nurjunud emakssaamise ja sohu vajunud suhte tulemusena kaotab Kirjanik kõige tähtsama – oma hääle ja sõnad. Siinkohal tuleb eriti jõuliselt mängu Kass ja naasmine esivanemate maile.

Mõnda aega võib lugeda Kirjaniku ja Peabossi osa «puhtalt lehelt», viimaks saab uudishimu siiski võitu. Inimlik, ma leian, sest küsimused ju tekivad. On see kättemaksuromaan alatult käitunud Peabossile? Tundub nii. On see eneseõigustusromaan Peabossi käitumise tõttu sündinud Kettule mitteomaselt ebaõnnestunud Kodanlase poja elulooraamatule? Tundub ka seda. Ma ei tea, kas ja millist järellainetust see Soomes esile kutsus, ent siit kaugema mätta otsast vaadatuna on sellisesse vormi valatud lugu mugav ja kerge lugeda. Seda võib võtta kui väga head ilukirjandust, aga ka kui kellegi eluloosugemetega traagilist lugu.