/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/24/16795748t1hd69f.jpg)
Kirjastus Sinisukk andis kordustrükina välja Hilda Linnuse raamatu «Tikand eesti rahvakunstis», mis nõukogude ajal ilmus kahes osas ja pälvis ka toona suurt tähelepanu.
Hilda Linnuse põhjalik uurimus tikandist eesti rahvakunstis pälvis suurt tähelepanu juba nõukogude ajal, mil tema töö ilmus kahes osas: «Tikand eesti rahvakunstis I, Põhja-Eesti ja saared» (1955) ning «Tikand eesti rahvakunstis II, Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti» (1973).
Seekord ühte köitesse mahutatud raamatus saab üldpildi Eesti erinevatele piirkondadele iseloomulikust rahvuslikust tikandist ja selle ajaloost. Lugu kaunistavad muuseumides ja erakogudes talletatud fotod tikanditest, mis võiksid abiks olla käsitöömeistritele, kes tahaksid ise valmistada rahvarõivaid.
Loe katket raamatust!
***
/nginx/o/2025/04/24/16795738t1h20b3.jpg)
Iga rahva kunst on terve ja täisvereline kunst, mis väärib uurimist ja tundma õppimist. Eesti rahvakunstipärandi ulatuslikumaks osaks on mitmesugustes tehnikates valmistatud tekstiilesemed. Eesti rahvakunsti omapära ilmneb eriti rahvarõivais, mida ohtrasti kaunistati tikandiga. Teisi tekstiilesemeid ei tikitud, välja arvatud vaibad ja vähesed muud esemed (näiteks pulmaohjad). Nagu rahvarõivas, nii on rahvusliku tikandi ornamentki omapärane. Selles on küll kasutatud motiive, mis esinevad paljudes teiste rahvaste rahvusornamentides, nende rakendamine eesti ornamendis aga omab erinevusi nii kompositsioonis kui ka koloriidis ning on seetõttu eraldatav kõigist teistest rahvustikanditest.
Rikkaliku ornamendi omapärane ilu, värvirõõmsus ja tehniline peenus teevad tikandi eesti rahvaloomingus üheks huvitavamaks alaks. See ornament on ka tänapäeval ammendamatuks allikaks kaasaaegsete kunstiteoste, eriti tarbekunsti esemete loomisel.
Rahvustikandis nagu kogu rahvakunstiski kajastusid rahva eluolulised traditsioonid ja muutused inimeste ühiskondlikus ja majanduslikus olukorras. Nii rahvarõivas kui ka tikand muutus pidevalt koos ühiskondlik-majandusliku arenguga vastavalt ajaloo perioodidele.
Eesti naine on küll pärandanud rahvale rikka kogu rahvakunsti, ent ta on teinud seda ülimalt rasketes tingimustes. Kõige kujukama pildi rängast tööst, mida naised pidid tegema, ja keerukatest ühiskondlikest oludest, milles nad elasid, annavad nende endi loodud rahvalaulud. Hoolimata mõningaist kurbadest toonidest, millega eesti rahvalaul kõneleb ebainimlikest elutingimustest, on rahva suuline traditsioon põhiliselt optimistlik. Rahva optimism ja loomistarve leidis väljendusvõimalusi kunstis nii poeetilises loomingus kui ka esemelises kultuuris. Vaatamata suurele töökoormusele leidsid eesti naised aega käsitööks enda tarvis. Rõivast, seda sageli ainust omandit, eesti naine kaunistas. Ei ole teada, kui palju unetuid öid see tegijale maksis, kuid rahvalaulgi sõnab:
Enne ma une unetan,
maha jätan magamise,
kui ep ma ilu unusta,
rõõmu kallista kaota.1
Eesti neiu tööosavusest käsitöö alal, suurest hoolest ning töökusest oma rõivaste valmistamisel kõneldakse meie rahvaeeposes «Kalevipoeg»:
Need on tütred teinud tööda,
kaua kangasta kudunud,
lõuendida lõksutanud;
need on toimesta tagunud,
poogalista paugutanud,
siidisukki vikeldanud,
heitnud heledad lõngad,
kaunistanud kallid kangad,
ei ole suikund suitsu aega
ega tukkund tööda tehes.2
/nginx/o/2025/04/24/16795750t1ha71a.jpg)
Tikandid esinevad peamiselt rahvarõiva kaunistusena, kuid varasemast ajast on neid vähe säilinud, kuna nad kulusid koos rõivaga. Rahvakunsti kogumisele asuti alles 19. sajandi lõpul, kui rahvarõiva ja koduse käsitöö kõrvale ilmus vastav vabrikutoode ja linnalik rõivastus. Selletõttu on muuseumide kogudes talletatud ainult mõningad 18. sajandil valmistatud tikandid; enamik neist pärineb 19. sajandist.
Andmeid rahvarõiva ilustamisest tikandiga või muul viisil enne 19. sajandid ei ole palju. Vähesed säilinud näited on kas arheoloogilised, ürikulised või piltmaterjalid. 10.–13. sajandini tunneme pronksspiraalidega või, nagu rahvas neid nimetas, «vaselistega» ilustamist.3 13. sajandist on leitud ka kootud, värvilistest lõngadest kirju, tikandi kohta aga puuduvad andmed.
Vaseliste kõrvale tulevad tinailustused – tinast ristikesed ehk «tinulised».4 Säilinud üriku andmete põhjal oli tinulisi ühele rõivaosale asetatud väga palju.5 Järgnevail sajandeil vaselised ja tinulised taanduvad järk-järgult, kuigi mõningaid andmeid ja näiteid metalliga kaunistamisest leidub ka 19. sajandi esimesest poolest.6 Vanade ümbrikute allääre ilustamiseks kasutati helmeid; kõige varasemad teated sellisest ilustamise viisist on 17. sajandist.7 18. sajandi lõpul kanti endiselt Järva- ja Tartumaal kudrustaridega ümbrikuid. Kudrustarideks nimetati helmestikandeid ümbriku allääres, milleks vahel õmmeldi alla punasest kalevist vööt. Kudrustarid olid sageli väga rasked helmeste rohkusest.8 EM kogudes on säilinud näiteid nii geomeetrilise kui ka taimornamendiga kudrustaridest.9
Kõige vanemad andmed lõngaga tikkimisest kuuluvad 17.–18. sajandisse.10 Tõenäoliselt on lõngaga tikkimine pronkstraat-tehnika edasine areng: pronkstraat asendati lõngaga.11 Seega tikandid, mis sarnanevad mõlemalt poolt, on vanimad. Lõngaga tikkimine oli 18. sajandil üldiselt levinud ning jätkus ja arenes veel 19. sajandi esimesel poolel.
19. sajandi teisel poolel toimus külas üleminek naturaalmajapidamiselt kapitalistlikule vormile. Ühenduses sellega muutusid tikandiga ilustamise traditsioonid ja tulid kasutamisele uued, vähem aega nõudvad tehnikad (vana niplispits näiteks asendati tehniliselt lihtsamaga – heegelpitsiga). Osa kodusest käsitööst läks üle vabrikutööks. Poekaubad (paelad, pitsid jne) asendasid osaliselt tikandeid. Samal ajal algas külas rahvarõiva taganemine linnamoelise rõiva ees. 20. sajandi alguseks oli rahvarõivas üldisest tarvitamisest juba enamvähem kadunud.
Eesti rahvarõivas ja koos sellega ka tikand ei ole sugugi nii ühtlane, nagu seda võiks oodata sellise väikese territooriumi ühistes ajaloolistes tingimustes. Rahvustikand on paiguti väga eriilmeline, kuid ornamendi iseloomu järgi jaguneb ta peajoontes kahte suurde rühma geomeetrilise ja taimornamendiga tikandiks. Lõuna-Eestis kaunistati rahvarõivaid geomeetrilise tikandiga kuni rahvarõiva kadumiseni (Muhu ja Setu vanema generatsiooni naised kandsid rahvarõivaid 20. sajandi algul, kuna Kihnus kannavad neid praegu veel kõik). Seevastu sai Põhja-Eestis 18. ja 19. sajandil üldiseks rahvarõiva ilustamine taimornamendiga. Maa lääneosas ja saartel esines geomeetriline ornament taimornamendiga paralleelselt.
Eesti vanem ornament on geomeetriline ja tal oli minevikus nii esteetiline kui maagiline tähendus. 19. sajandil ja 20. sajandi algul kasutatud geomeetrilises ornamendis on säilinud mõningaid selle vana ornamendi elemente, millel on kunagi olnud ka maagiline tähendus (sõõri, risti, silmusnelinurga, kaheksaharulise tähe jt kujundid). Eriti rohkesti esineb sõõri kujund, millesse sageli paigutati rist, kaksikrist, tähekujund, rosett jne.12 Olenevalt ilustamise tehnikast muundus sõõr vahel ruuduks või rombiks. Näiteks püvisilmtikandis teostatud rombi nimetatakse sageli «rummuk» või pitstehnikas rombe ja riste «tsõõri ja risti».13
Vanade sõbade otsi kaunistas nurgakirjaga tikand, nn silmusnelinurgad, s.o kombinatsioon ühesuurusest ruutude kontuurist, üldpildina võrdhaarne täisnurkne kolmnurk, mille hüpotenuusi moodustavad ruutude astmestik ning nende tippudele kinnituvad silmused.14 Tarvastu ja Paistu sõukeste vaselistest allääreilustusi15 kujundavad kahekordne silmustega rombide rida ja kahekordne silmustega siksak. Neid traditsioonilisi motiivide rakendusviise kompositsioonis vahelduvat rombi ja diagonaalset risti, rombide rida, siksakki, püst- ja diagonaalruudulisi võrke võib jälgida ka eesti hilisemas geomeetrilises ornamendis.
Üks vanemaid elemente ornamentikas on ka kaheksaharuline tähekujund. See motiiv esineb Läänemere soome hõimude ja Baltimaade ornamentikas ning on iseloomulik Ida-Euroopa rahvastele. Peale kaunistuse kasutati seda Eestis õuemärgina16, ta esineb ka härjaiketel. Tõenäoliselt omistati minevikus kaheksaharulisele tähekujundile maagiline tähendus.
Ühtlasi on huvitav tähele panna, et rahvalauludes kõige kaunimaid kirju nimetatakse taevakehade nimetustega kirjadeks, nagu päevakiri, kuukiri jne.17
Märkused:
1. E. Laugaste, Valimik eesti rahvalaule, Tallinn, 1948, lk 25 (laul 8).
2. Kalevipoeg, VIII ptk.
3. Viira külas Muhu saarel 1872. a on leitud vanaaegne riidetükk pronksspiraal-ilustusega, mis kujutab geomeetrilist kirja. (Vt A. M. Tallgren, Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, Tartu 1924, lk 134.)
4. 1917. a Pariselja rabas leiti naise umbkuub, mis on säilinud umbes 14. sajandist. Kaelaaugu, varruka aukude ja rinnaesise lõhendiku ääred olid ilustatud tinatähekestega.
5. 1670. aasta O. Sperling-noorema käsikirjas Saaremaa rõivastest väidetakse, et naiste pealiskuued on tina ja seatinaristikestega nii koormatud, et umbes 28 naela ja rohkem on ühe kuue peale kulutatud.
6. Otsustades muuseumi kollektsioonide järgi (sõukeste ilustused Tarvastust – EM 7739 ja Paistust – 9231) vaselised sellel ajal olid peenikese pronks- või vasktraadi tihe mähis ümber jämeda lõnga või jõhvkeerutise, millest on moodustatud kahekordne rombide rida silmustega ülal ja all nurkades. Sõukese kõlade tinuliste valamiseks olid sellekohased vormid. Valukirjalised naastud või kõlad õmmeldi riidele üksteise kõrvale naastude all olevaid kandu- või aasupidi (vt sõukese ilustused Viljandist EM 4243).
7. A. Olearius, Persianischer Rosenthal, Schlesswig, 1654, lk 107.
8. A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. II. Riga, 1777, lk 179.
9. Kudrustarid Muhust EM 8129, A 291:531; Viru-Jaagupist – 4636.
10. Vt J. G. Georgi, Beschreibung aller Nationen des Russischen Reichs I, Petersburg, 1776.
11. A. O. Heikel, Die Stickmuster der Tscheremissen. Hels., 1910–1915, lk 54–56, ja 7–10.
12. Vanade tikandite ornamendi analüüs näitab, et seda laadi kirjad esinesid ka pronkstraadist spiraalidega ilustamisel. Näiteks Paistu sõba tikandis on ristikujund roseti keskuseks. Sama iseloomuga tikandid esinevad ka Tarvastu puusapõlledel.
13. EM kataloogi andmeid Rõuge-Haanjast 7148 ja Paistust 13 761.
14. Vt tikandit Põlvast EM A 151:18.
15. EM 7739 ja 9231.
16. Vt EA 16, lk 426.
17. Nt rahvalaul: Kui ma saa mehe meelelise / sis ma kua siidikirjä, / pääle kua päeväkirjä, / ala mina kua kuukirjä / keskeelle aokirja. KM H II 42, 785/6 (5).