Sinijärv soovitab: mõnes mõttes oli see raamat pettumus, aga...

Michael Pedersen. Foto: Roger Green/WIkimedia Commons

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda šoti luuletaja Michael Pederseni esimest proosateost «Sõbrapoisid».

Ah, kui hea on alustada soovitust sõnadega, et mõnes mõttes oli see raamat pettumus. Ootasin ägedaid semujutte, aga sain leinaga looritet armastusloo. Õnneks oli lugu vaimustavalt heaste kirjutet. Teine maailm, teistmoodi inimesed, aga natuke tahan võrrelda äsja tutvustet Märten Krossi romaaniga. Teatav insulaarsus ja teatav isekesksus, teatav tunne, et no mida ma loen nüüd ühe tüübi sisejura ühes imelikus ilmaotsas – ja just siis astub vahele Kirjandus või õigemini see vaim, mis kas teeb või ei tee ühest tekstist väärtusliku lugemisvara. Kummaski raamatus on omad (ja natuke samad) teemad, mis seesmises intensiivsuses varjutavad ülejäänu. Teisel lugemisel ent hakkabki mängima just see ülejäänu. Esimesed viiulid on jo klaarid; nüüd on aeg orkestrit kuulata.

Michael Pedersen, «Sõbrapoisid». Foto: Raamat

Orkester on täiesti olemas. Et kui välja lülitada või vähemasti taustale tuksuma tõmmata autori kirglik isik, siis selle ümbert leiab hulgaliselt huvitavat muuilma. Mis annab täiesti teise intriigi. Et kuidas kirjutada kas või põgusatest sõpradest, headest tuttavatest, eredatest ajutistest suhtumistest-kohtumistest? Austan autori oskust ja otsusi, ent mitmeski mõttes püstitab «Sõbra poisid» mulle hoopis teise küsimuse. Kas võiks teha samavõrd hingepuudutavat, kuid veel elusamat, ainult sõprusepõhist teksti? Kas saaks mahutada maailma hoopis argisematesse johtumustesse ja kohtumustesse läbi aegade? See ei ole kriitika Pederseni raamatule, vaid siiras väljapakk kellele iganes. Rokenroll ja raske elu ju jäävad, ent kui püüaks ilma leinalüürikata, ent samas tundetäpsuses? Väärib katsetamist.

Mina ei mäleta eriti midagi, aga kui kogemata meelde tuleb… ei, ma parem jätan nood rajad oskuslikumatele eksiränduritele. Eelt rändu loetagu tugevaid tegenuid. Pedersen ja Kross seda vaieldamatult on – kirju eluga kirjanikud, kel ausad asjalood ilmavallale välja valada. Veenvas vormis, jääkuubikutega ja ilma.