/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/26/16801032t1ha5df.jpg)
Idüllilise Dordogne’i linnakese St Denis’ armastatud politseiülem Bruno on tagasi uues romaanis «Templirüütlite viimane saladus». Salapärane surm toob päevavalgele iidsed saladused ning meie kangelase ülesandeks on mineviku ja tuleviku sasipuntrad lahti harutada.
Kui St Denis’ lähedalt mäejalamilt leitakse naise surnukeha, kahtlustab Bruno, et asi on seotud uhke varemeis Château de Commarque’ga, kaljul seisva iidse templirüütlite kindluse ja selle all laiuva eelajalooliste koobaste labürindiga.
Dordogne’i uustulnuka, Haiti neiu Amélie abiga uurib Bruno välja, et surnud naine oli arheoloog, kes otsis erakordselt tähtsat religioosset kunstiteost, mille leidmisel oleksid dramaatilised tagajärjed tervele Lähis-Idale, St Denis’t rääkimata.
Naise sidemed islamiterroristidega lisavad veelgi survet Brunole, et too sajanditevanuse saladuse lahendaks. Juhtumi juurde määratakse Bruno endine kallim ja naturellement leiavad nad aega nautida veini, toitu ja Dordogne’i ilu.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/04/17/16783463t1h958c.jpg)
Bruno sättis koera tolle lemmikkohale kõrvalistmel ja asus Les Eyzies’ poole teele. Ta viipas nagu tavaliselt tervituseks muinasaja mehele, kelle kuju seisis kaljueendil linna peatänava kohal. Kuju sümboliseeris linna rolli esiajaloo uurimise keskusena. Pärast seda, kui raudtee ehitamise käigus leiti esimesed muinasaja säilmed, kaevati välja palju uuemad kolbad kui 1868. aastal leitud esimesed neandertallased. Siinse paiga järgi nime saanud kromanjoonlaste luustikud leiti just siis, kui Euroopas möllasid vaidlused Charles Darwini uue evolutsiooniteooria üle. Piirkonda tuli nii palju turiste, et neile ehitati uus hotell, mille nimeks sai muidugi Cro-Magnon. Arheoloogiliste uuringute pööris tegi peagi kindlaks, et Vézère jõe orus oli erakordne inimese ja inimese eellaste säilmete kogu.
Cro-Magnoni leiukohta lähedal oli Abri Pataud, saja meetri pikkune eend suurel kaljul, kust kaasaegsed arheoloogid leidsid neljakümne erineva ränd-põhjapõdraküttide laagri jälgi. Varased inimesed ehitasid eendi äärde kohalikust kivist algelise müüri, et tekiks varjatud ruum, ning loomaluude jäänused viitasid sellele, et asupaika oli kasutatud pika aja jooksul. Sealt leiti umbes kakskümmend tuhat aastat vanad noore naise ja imiku skeletid. Luude alusel loodi naise elusuuruses kuju, mis oli siinsamas muuseumis välja pandud. Bruno suhtus sellesse nooresse naisesse väga soojalt ja kiindumus süvenes veelgi, kui ta Horsti artiklist luges, et siit lähedalt oli leitud ka üks kujuke, Abri Pataud’ Veenus. Ta esindas seda, mida Bruno selle oru juures nii väga armastas, tunnet, et ajalugu on nii ligidal, et kahekümne tuhande aasta eest elas siin tüdruk, keda ta oleks võinud armastada. Bruno saatis talle õhusuudluse, kui sõitis teise oma lemmikpaiga, Commarque keskaegse kindluse poole.
Dordgone ja Vézère jõgede vahel mägede kivisel paljandil seisev pooleldi varemeis kindlus oli Bruno meelest üks piirkonna suurejoonelisemaid. Erinevalt kuulsatest Beynaci ja Castelnaudi keskaegsetest kindlustest, mis kõrgusid teineteise vastas Dordogne’i kallastel nagu inglaste ja prantslaste vahel peetud Saja-aastases sõjas, ei jäänud Commarque turistide tavapärasele teele. Eraldatud asupaik lisas sellele suursugusust. Välimised müürid piirasid suurt küla, kuhu kuulusid kuue suure maja jäänused, milles kõigis olid keskajal elanud erinevad aadlidünastiad, ning Commarque perekond elas kõrge torniga peakindluses. Bruno oli kuulnud seda paika kirjeldatavat feodaaleliidi puhkelaagrina, kuhu nad kogunesid pidutsema ja prassima, plaane pidama ja abielusid kavandama, nautides suurejoonelist vaadet Beune’i jõele.
Kord oli krahv torni tipus seistes Brunole rääkinud, et torni kõrgus võimaldas tema esivanematel kaugele näha ja kahekümne kilomeetri kaugusel orus asuvale Sarlat’ linnale märku anda. Keskajal olid puud, mis hiljem kogu piirkonda katsid, maha raiutud, et varustada söega tosinkonna sepikoja ja rauatööstuse näljaseid ahje. Tol ajal olid Périgordi künkaid katnud pigem lambad kui puud.
Bruno sõitis viletsat teed mööda kindluse sissepääsu juurde ja parkis auto. Ta lasi Balzaci politseiautost välja ja koer hakkas ringi nuuskima nagu meenutaks eelmisi külaskäike ja otsiks muutusi.
Kioskis istuv noormees näis basset’iga saabuvat politseinikku nähes ehmunud. Noormees surus Bruno kätt, ütles, et tema nimi on Jean-Philippe ja küsis: «Jäljekoer?»
«Parim,» vastas Bruno, enne kui läks noormehe järel heidutava kalju juurde, kus tema sõbranna doktor Fabiola surnukeha juures ootas. Ta näis olevat läbivaatuse lõpetanud, sest vahtis üles nagu imetleks kõrget müüri ja torni. Tema jalge ees lamas keskealise sinistes nailondressides naise surnukeha, tema üks jalg oli peaaegu otsast rebitud ning kolmest kohast väändunud. Ühest august kangas nägi Bruno läbi naha turritavat murdunud luud, ehkki verd polnud eriti. Ilmselt jäi naise süda seisma, kui ta maapinnale kukkus, mõtles Bruno.
Teda tabas kurbuselaine, ootamatu vaikus ja tõsidus, mis teda surma läheduses alati haaras. Hoolimata sõjaväeteenistuses veedetud aastatest ja tööst politseinikuna, kus ta pidi käima liiklusõnnetuste paikades ja loomulikku surma surnute juures, kui teda kutsuti, ei harjunud ta sellega kunagi. Kui ta sellega kunagi ära harjuks, kahtlustas Bruno, oleks ta sunnitud politseitööst loobuma.
Fabiola kõrval seistes meenus Brunole naise jutt, et meditsiinikoolis oli neil olnud kohustuslik loeng surmast ja selle mõjust arstidele. Haiglates nägid arstid sadu, ehk isegi tuhandeid surmasid, aga suurem osa neist olid võõrad. Perearstid nägid palju vähem surmasid, aga suurem osa neist olid tuttavad, võibolla aastatepikkused patsiendid. Nii ehk naa, oli lektor rääkinud, muutub emotsionaalne koorem aastate jooksul raskemaks. Bruno sulges korraks silmad ja sundis end siis surnukeha vaatama.
Surnud naisel olid lühikesed tumedad juuksed, silmatorkavalt päevitunud ümar nägu, ehkki oli alles kevad, ja verine kriim ühel põsel. Ta lamas selili, pea nii hullusti paremale väändunud, et küllap oli selgroog murdunud. Parem käsi oli üle pea tõstetud ja küünarnukist kõverdatud, vana lehmasarv käe juures. Teine käsi oli kõhul, mis näis veidralt rahuliku asendina inimese juures, kes oli ilmselt surnuks kukkunud. Murdunud jala labajalg oli paljas, teises jalas oli odav jooksutoss, mitte spetsiaalne mägironimisjalats. Bruno vaatas ringi, aga ei silmanud kadunud tossu.
«Ta on kahtlemata surnud, nii et saatsin päästjad minema. Neil polnud siin midagi teha,» ütles Fabiola, kui oli Brunot tervitanud ja kummardunud kallistama Balzaci, kelle innukalt vehkiv saba väljendas rõõmu naise nägemise üle. Koer nuhutas ettevaatlikult surnud naise paljast jalga, taganes, jäi istuma ning ootas Bruno poole vaadates juhiseid.
«Tal on kael murtud ja jalaluu samuti, nii et see näib kukkumisena,» jätkas Fabiola kiretul toonil. «Ma ei leidnud tema dokumente ja sõrmejälgedega läheb raskeks. Tema sõrmeotsad on ronimisest marraskil, aga silmatorkavaid märke kuriteost ei ole. Ma ütleksin, et ta on umbes nelikümmend ja üsna ülekaaluline, nii et mind üllatab, et ta niimoodi mööda kaljut ronis.»
«Kas sina oleksid siin roninud?» küsis Bruno teades, et üliõpilasena oli Fabiola innukas mägironija.
«Pimedas küll mitte,» vastas Fabiola kindlalt pead raputades. «Isegi päevavalgel tahaksin köisi ja kaljunaelu, enne kui sellise ronimise ette võtaksin. Jalanõudest paistab, et ta ei teadnud, mida tegi.»
Bruno vaatas siledat kaljuseina eendi kohal. See kõrgus oma kakskümmend meetrit, enne kui muutus kivimüüriks ja torniks, mille kõrgus oli teised kakskümmend meetrit. Kalju madalamas osas oli terve hulk avausi, millest Bruno mäletas, et need olid troglodüütide koopad. Üks neist oli köök, teised hoiuruumid ja kindluseteenrite perede eluasemed. Kui kindlus seitsmeteistkümnenda sajandi ususõdade käigus hävitati ja maha jäeti, elasid inimesed koobastes edasi ja vastupanuliikumine oli neid sõja ajal varjumiseks kasutanud. Koopad olid kuivad ja läheduses leidus vett.
Krahv oli talle rääkinud, et kogu kalju, millele kindlus oli ehitatud, oli koobaste ja lõhede kärg, mõned neist sisaldasid tuhande aasta vanuseid inimasustuse jälgi. Ühest neist oli leitud kuulus hobusepea graveering, mille vanuseks hinnati viisteist tuhat aastat. Aga Brunot sundisid üllatunult taganema hoopis kõrgele tornimüürile helendava punakasoranži värviga maalitud tähed.
«I-F-T-I,» veeris ta. «Kas see tähendab sinu jaoks midagi?»
«Murdsin selle kallal pead,» vastas Fabiola. «Näed, kus värv pärast viimast I-d heledamaks muutub, nagu oleks ta uut tähte alustanud, kui kukkus. See võis olla L või K, Y või isegi R. Mul pole aimugi, mida ta kirjutada tahtis. Ma pole ristsõnade lahendamises kunagi eriti osav olnud.»
«Mulle ei meenu prantsuse keeles just palju sõnu, mis algaksid tähtedega I ja F, aga eks see võib vast inglise keeleski olla,» arvas Bruno. «Ja see näib samasugune nagu värv tema käel. See on väga silmatorkav.»
«Jah, tema sõrmedelt voolanud verega segunenud. See lehmasarv tema parema käe juures on kummaline. Üsna suur kokkusattumus, et ta kukkus täpselt sarve juurde, nii et sarv võis tal taskust välja pudeneda või pandi see sinna hiljem. Sel juhul pidi keegi teine asjaga seotud olema. Vaatasin kiirelt ringi, aga ei näinud ühtki märki värvipurgist, mida ta näis olevat kasutanud. Kui sa purki ei leia, pidi keegi teine selle ära viima.»
«Kui kaua ta on surnud olnud?» küsis Bruno.
«Mitte kaua, umbes kolm kuni neli tundi. Kindlasti mitte rohkem kui kaheksa, mis tähendas, et ta ronis öösel. Taskulampi pole näha. Tegelikult pole tal taskutes midagi.»
«Võib-olla ronis ta kuuvalgel. Täiskuu on kohe käes.» Bruno pidas kuukalendrit aiapidamise tõttu tähelepanelikult silmas. «Ma pean välja uurima, kas ilm oli pilves. Kas hammastest saab midagi teada?»
«Mina ei näinud midagi, mõned tavalised plommid, mis võivad olla pandud suvalises kohas Euroopas, aga sa võid hambaarstilt küsida. Ma olen peaaegu valmis. Ainult paar viimast asja ja siis pean kliinikusse tagasi minema.»
«Kas miski peale lehmasarve tundub sulle kummaline?» küsis Bruno. Ta usaldas Fabiola teadmisi ja vaistu.
«Tema randmetel ja kaelal on paar märki, millest ma aru ei saanud. Need võivad olla köie tekitatud marrastused, kui ta seda ronimisel kasutas. Aga pole ühtki märki köiest ega rakmetest, nii et need võivad olla kukkumisel tekkinud vigastused. Ma tean, et politsei uurib neid põhjalikult, aga ma ei annaks endale andeks, kui midagi kahe silma vahele jätan.»
«Kas ma võin su luupi kasutada?» Bruno võttis luubi ja kummardus vaatama marrastusi naise kaelal, randmel ja käsivarrel. Ta nägi midagi läikivat, kaks-kolm rohekassinist kangakiudu.
«Kas need võivad olla nailoni kiud, võib-olla köiest?» küsis ta suurendusklaasi naisele ulatades. Fabiola kissitas silmi.
«Paistab küll.»
«See tähendab, et ta ronis peaaegu kindlasti partneriga, kes kadus köie ja värviga. Sinu surmatunnistusel peaks kirjas olema, et ta suri kukkumise tagajärjel, võib-olla kahtlastel asjaoludel.»
Fabiola noogutas. «Peale nailoni kiudude ei näe ma küll mõtet lahangule raha kulutada.»
«Seda otsustab JJ,» vastas Bruno. «See on tema eelarve.»
Regiooni riikliku politsei juhtivuurijana võttis JJ automaatselt üle kõikide kahtlaste surmade uurimise. Mitte et neid oleks palju olnud. Departemangu aastane mõrvade arv oli tavaliselt ikka ühekohaline ja JJ lahendas need peaaegu alati, teinekord Bruno abiga.
«Edu isiku kindlakstegemisel,» soovis Fabiola arstikohvrit kinni pannes. «Võib-olla saad õigel ajal ühele poole ja jõuame õhtul ratsutama minna. Jätan surmatunnistuse kliinikusse ja panen surma põhjuseks kukkumise, ilmselt kahtlastel asjaoludel. Peaksin küll kirjutama enesetapp rumaluse tõttu.» Ta saatis hüvastijätuks õhusuudluse.
Bruno viipas vastuseks ja võttis telefoni, et helistada JJ-le ning saatis Balzaci otsima. Kui ta oli JJ asjaga kurssi viinud, andis Balzaci haugatus märku, et koer oli midagi leidnud. Bruno astus mõne meetri mööda kaljujalamit edasi ja nägi oma koera surnud naise kadunud tossu kõrval seismas. Balzaci tunnustavalt silitades saatis Bruno ta naise lõhna jälgi otsima. Siis võttis ta autost binokli ja hakkas kaljut uurima. Umbes kahekümne meetri kõrgusel kukkunud tossu kohal, veidi paremal nägi ta midagi hommikupäikeses sädelemas. See võis olla kaljunael, üks metalltugedest, mille ronijad köie kinnitamiseks kaljupragudesse tagusid. Ta jätab selle JJ inimestele uurida.
Balzac haugatas uuesti, nüüd umbes saja meetri kaugusel oru teisest servast. Ta saba oli kangelt sirge, üks käpp üleval, kael pikaks sirutatud, selle poosiga andis ta märku saagist. Bruno kõndis tema juurde ja tundis, kuidas maapind jalge all soisemaks muutus, kui ta lähenes väikese Beune’i jõe kaldale, mis siin mitmeks väikeseks nireks jagunes. Balzac ootas teda kohusetundliku kannatlikkusega nagu hästi väljaõpetatud jahikoer, kogu tema keha osutas nõlvale oru vastasküljel. Paistis, et surnud naine tuli sellest suunast, üle vesise aasa. Sel juhul oli kummaline, et tema jalgadel ega jalanõudel polnud ühtki poriplekki.
Bruno pöördus tagasi surnukeha juurde. Ehkki JJ meeskond teeb kahtlemata ise pilti, hakkas ta telefoniga pildistama, et tal oleksid andmed ja ta saaks naise isiku kindlakstegemise protsessiga alustada. Ta alustas üldvõttega sündmuspaigast, kasutas siis suumi, et pildistada kirja kindluse seinal ja tegi viimaks lähivõtted naise näost, enne kui tähelepanelikumalt tema käsi uuris. Kriminalistide tubli töö tulemusena võivad nad mõned osalised sõrmejäljed saada, aga suurem osa sõrmeotstest oli veriseks kraabitud.
Peale ilmselge vaevasid Brunot teised küsimused: kas naine kukkus või teda lükati? Miks oleks keegi pidanud tahtma mööda kaljut üles ronida? Kui naine tahtis kindluse välismüürist üle ronida, oleks seda olnud lihtsam teha seal, kus müür oli madalam. Veel lihtsam, mõtles Bruno, oleks olnud läheneda vastassuunast, piki seljandikku, kus ainus takistus oli lagunenud müür. Kas naine oli üritanud torni pääseda? Või oli ta lihtsalt lõpetamata jäänud loosungit kirjutanud? Võib-olla teab krahv.