Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri. Loe katkendit Lea Kreinini raamatust «Minu Ungari. Elu on paprika».

Igal aastal tabab Ungarit Balatoni-teemaline suvehüsteeria. Järveäärsed rannad, veinikeldrid ja kindlused täituvad inimestega, ülerahvastatud söögikohtades tunneb päikesekreemi ja rääsunud õli lõhna. Päeval meelitavad külastama täistuubitud plaažid, jäätiseputkad ja veepargid. Kui aga rammestav palavus asendub õhtuse sumedusega, tuleb inimestesse hoopis teistmoodi energia ja särts sisse. Siis täituvad hämarad alleed päeval punaseks kõrbenud rõõmsate jalutajatega, kõrtsides mängib muusika, unelejad ja romantikud istuvad aga järvekaldal. Siin on muide vapustavad päikeseloojangud. Balaton on midagi, mis ühe õige ungarlase suves tingimata olema peab. Kasvõi paar päeva. Kasvõi telgiga mõnes odavas kämpingus või magamiskotiga tuttavate suvilapõrandal. Kasvõi rongiga üheks päevaks tulles.

Balatoni äärde saab Budapestist rongiga üsna mugavalt sõita – rongid viivad nii lõuna- kui põhjakaldale. Ka oma jalgratta võib kaasa võtta. Ümber järve kulgeb rattatee, teeäär on aga täis mõnusaid kohti, kus süüa, puhata ja ujuda-päevitada. Põhjakallas on populaarsem, kenam ja kallim. Turistibussiga siin liigelda on aga tõeline piin, sest iga paarisaja meetri tagant on ülekäigurada, küla on külas kinni. Ringiliikumist välja arvestades peab seda ajakulu pidevalt meeles hoidma.

Kommentaarid