/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16810274t1h263b.jpg)
Ilmunud on uus põnevik, mille tegevus toimub Šotimaa ranniku lähedal asuval väikesel saarel. Saladusi täis romaani «Hundipuu» autor on Austraalia viie miljoni elanikuga suurlinnas Melbourne’is elav Laura McCluskey, kes on teletoimetaja, filmiprodutsent ja näitleja.
Eilean Eadari saar on kivimoodustis, kus elab vaid paarsada inimest ja lammast. Saart teatakse üksnes 1919. aastal kaduma läinud kolme tuletornihoidja pärast – see on mõistatus, mis siiani lahendamata. Nüüd leitakse 18-aastane Alan Ferguson tuletorni jalamilt surnuna ning Glasgow’st saadetakse juhtumit uurima detektiivid Georgina Lennox ja Richard Stewart.
/nginx/o/2025/04/30/16810174t1h28fc.jpg)
Georgina on pärast kunagist õnnetust puhkuselt tagasi ja tunneb rõõmu, et saab koos oma partneri Richie’ga juhtumiga tegeleda. Saareelanikud aga näivad olevat otsustanud uurimise nurjata, midagi ei muuda paremaks ka kohtumine mõistatusliku preestriga, kes viibib justkui igal pool ja segab end igasse intervjuusse. Richie, vastupidi, tahab lihtsalt juhtumi lõpetada ja koju pere juurde naasta. Tema arvates ei ole saare ega selle väikese kogukonnaga midagi valesti. Ta ei ole kuulnud huntide ulgumist ega näinud öösel akna taga tumedaid varje.
Kuid möllav torm hoiab uurijaid saarel vangis neli päeva ja Eilean Eadari tumedad saladused kisuvad nad tahes-tahtmata sündmuste keerisesse. Kogu saar tundub olevat täis kahtlusaluseid. Saareelanikke küsitledes avastavad Georgina ja Ritchie, et sealne elu on läbi põimunud šoti uskumuste ja inimeste saladustega ning keegi tahab, et need saladused jääksidki maetuks.
Loe katkendit raamatust!
***
Selleks ajaks, kui nad Alani elu ja surma ajajoone lõpuks paika saavad – vähemalt nii palju kui nad selle kohta siiani teavad –, on õhtusöögiaeg tulnud ja läinud ning taevas akna taga tintmust. On üsna kainestav näha, kui palju auke veel täitmist ootab.
Enne isa Rossiga rääkimist pärastlõunal olid nad käinud külas mõnda aega ukselt uksele. Enamik elanikke olid olnud neid enda ukselävelt leides üllatunud, kuid piisavalt vastutulelikud paar minutit rääkima sellest, mida teadsid – seina järgi otsustades oli seda tegelikult üsna vähe.
«Ma arvan, et esimese asjana peaksime MacLeodi ette võtma,» ütleb George lauaservalt, kuhu ta end istuma on toetanud. Viimaste tundidega on surve peas kahekordistunud, kuid Richie pole nii pikalt toast ära olnud, et ta oleks jõudnud mapi juurde söösta. «Ma tahan teada, mis tööd Alan tegi ja kes ta kaaslased olid. Ja miks MacLeod matusele ei tulnud.»
Teekruusi pihkude vahel hoides kamina ees kükitava Richie silmad hakkavad kinni vajuma. Ta hõõrub tugevasti nägu ja noogutab. «Olgu, MacLeod esimesena. Ja seejärel John MacNeil, aga nagu kuulda oli, peab preester meile sinna seltsidaamiks tulema.»
«Huvitav, kas see ikka on MacNeili huvides.»
«Veel üks teooria?»
«Niriseb vaikselt. Ta ütles midagi, mis pani mind mõtlema.»
«Mm?»
Naine keerab märkmikus puhta lehe ja joonistab sellele umbkaudse Eadari kaardi. «Majakas siin, MacLeod keskel, peatänav siin.» Ta teeb peatänavale kolm risti, kaks lähestikku ja ühe kaugemale. «Alex Thomson jookseb majaka juurest otse kirikusse Rossi järele,» ütleb ta, joonistades punktiirjoone saare kagutipust kõige kaugema ristini, «ja siis kiirustavad kõik tagasi majaka juurde.»
«Sa oled päris kunstnik kohe, Lennox.»
«Pea suu. Nii, Ross arvas, et see pidi olema keegi farmitöölistest, kes Catrionale ütles.» Ta asetab pliiatsiotsa MacLeodi talu kujutavale ristkülikule. «Alex Thomson ja too identifitseerimata tööline oleksid läinud sama teed külla, tööline oleks peatunud pagarikojas,» – pliiats teeb ringi esimese risti ümber – «aga kui ta sealt Catrionat ei leidnud, läks Sally talle postkontorisse järele,» – teine ring teise risti ümber – «kus Catriona juhtunust kuulis ja majaka juurde läks.» George veab kahe punkti vahele selge joone ja viskab pliiatsi kolinal käest. «Kuidas siis Ross temast ette jõudis?»
Kuid Richie juba raputab pead. «Mäletad, ta ütles, et uudis rabas teda? Ta vajus kokku. Ma eeldan, et ta ei läinud kohe.»
George põrnitseb pingsalt kaarti ja oigab siis. «Kurat küll.»
Mees turtsatab naerda. «Sa arvad, et preester on kuidagi Alani surmaga seotud? Ma tean, ta on sulle vastukarva …»
«Ma pole seda öelnud.»
«… aga ma ei usu, et temast sellise jalaga võitlejat oleks,» lõpetab Richie kindlalt.
«Hmm,» sõnab George ja vaatab lahkamisaruannet laual. Ta seab vasaku käe sõrmed paremale käsivarrele.
«Biitsepsi ülaosas ühtlaste vahedega üks, kaks, kolm väikest ümarat muljumisjälge ja üks teisel pool. Huvitav, mis need põhjustas.»