GALERII ⟩ Esitleti piiblitõlke sõnaraamatut, mille ilmumine on keele- ja kultuurilooline saavutus

15. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis teost «Eesti vanema piiblitõlke sõnastik». Raamat annab ülevaate sõnavarast, mida kasutati varastes piiblitõlgetes ajavahemikul 1600–1739. Sellisena kajastab sõnaraamat leksikaalseid otsinguid eesti kirjakeele algussajanditel, kui põhja- ja lõunaeesti kirjakeelt pühakirja tõlkimise käigus loodi.

Ühe autori, Eesti Keele Instituudi juhtivteaduri Kristiina Rossi sõnul kasutasid tõlkijad varasemast suulisest kristlikust eesti ühiskeelest pärit termineid (altar, jumal, ristima), ammutasid murdekeelest (hõõlas, vauv, saps, läila, huskutama, lägitama, õnnal), lõid ise uusi tuletisi ja liitsõnu (hiljameelelik, hõljutuseohver, ilmakoolelik, ettetähendamine) ning laenasid teistest keeltest (baumeister, jaanalind, livné-puu). Pabersõnastiku aluseks on viis aastat tagasi avalikuks tehtud elektrooniline andmebaas, mille valmimiseks kulus ligi 20 aastat.

Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika professor Urmas Nõmmik kinnitab, et vanema piiblitõlke sõnaraamatu ilmumine on keele- ja kultuurilooline saavutus. «See on monument erakordselt loomingulisele ajajärgule eesti keele arengus, mil suurt osa sõnavarast ja väljendusviisist ei olnudki veel olemas. Erilisel kombel on sattunud sõnastik ilmuma ajal, mil alustatakse parajasti uue piiblitõlkega eesti keelde ning tõlkijad on janused erinevate tõlkevõimaluste järele. Kõige vanem piiblitõlke keel ulatab sedaviisi käe kõige uuemale, alles sündivale keelele,» sõnab ta.