Skip to footer
L, 24.05.2025
Ilm
Horoskoop
Raamatud
Saada vihje

Harri Rinne soovitab 10 raamatut, mis panevad elu üle järele mõtlema (ja vahel ka vanduma)

Harri Rinne on Soome kirjanik, muusik ja kultuuritegelane, kelle loominguline tegevus on ulatunud üle riigipiiride, ühendades Soome ja Eesti kultuuriruumi. Tema mitmekülgne karjäär hõlmab nii kirjandust kui ka muusikat, olles tuntud oma panuse poolest mõlemas valdkonnas. Rinne on kirjutanud mitmeid teoseid, mis kajastavad tema sügavat huvi sotsiaalsete teemade ja inimestevaheliste suhete vastu. Lisaks on ta osalenud erinevates muusikalistes projektides, tuues esile oma loomingulist mitmekesisust. Apollo uuris Harrilt, milline lugeja ta on ja mis raamatuid ta ka teistele raamatusõpradele hetkel soovitada tahaks. Valik on teie ees.

Ma loen palju. Ja kiiresti. Raamaturiiul, mille peal poleks midagi oma korda ootamas, oleks sama kurb kui tühi külmkapp või sahver. Uut lugemist soovitavad sõbrad ja tuttavad, tihti käin ka raamatupoes, kas päriselt või virtuaalselt. Nooremana, kui oli jaksu oodata, millal midagi raamatukogust kätte saaks, oli mul kombeks võtta nendele neljale-viiele ettemõeldud raamatule lisaks üks suvaline, juhuslik teos, kasvõi kolmanda riiuli esimene punaste kaantega raamat.

Loen ilukirjandust, ajalugu, elulugusid (sõbrad hakkavad olema vanuses, et peaaegu iga teine on sellise ka välja andnud) ja palju muud; tihti samal ajal, aga laineti. Üks raamat viib teiseni oma teemadega jne. Millises keeles loen, sõltub olukorrast. Kust saab kiiremini – oodata nagu ei viitsi – kas on tõlge olemas jne. Eesti, soome ja inglise keelel pole selles mõttes suurt vahet, välja arvatud, et enamik teadusteoseid kipub olema inglise keeles. Rootsi keeles on natuke raskem, aga saan hakkama. Saksa keeles enam mitte, olgugi et seda ammu koolis seitse aastat õpiti. Hispaaniaga läheb sõnaraamatuga sportimiseks, see pole enam suur nauding.

Doris Kareva, «Mandragora».

Ma olen teinud umbes 600–700 laulu ja selle tegevuse käigus saanud aru, et see osa ajust, mis tegeleb keelega ja see osa, mis tegeleb emotsioonidega, ei mõista üksteist. Meie sõnaraamatud on täis emotsioone tähendavaid sõnu, neid on sadu, tuhandeid, ja neid on nii palju seetõttu, et mitte ükski ei saa pihta. Aga Kareva saab. Täiesti arusaamatu. Ta suudab praokile avada selle kardina, mille taga me tunded asuvad. Hetkeks me saame sõnadega aimduse millestki, millest me ei peaks aru saama. Muidugi tal on muid omadusi kuhjaga veel, aga siis ma pean tunnistama, et luulet mitte emakeeles on väga raske mõista, miljonid nüansid lähevad kindlasti kaduma ka.

Mika Waltari, «Mikael Karvajalg».

Waltari on mu vana lemmik, keda lugesin esimest korda 11–12 aastasena. Teda võib rahulikult kord kümne aasta tagant uuesti lugeda. Nüüd on lõpuks tema toodang nii heas eesti keeles olemas, et pole enam vahet, kummas keeles. Piret Saluri suurepärane tõlge. Väiksed keeled peavad hoidma oma tõlkijaid, muidu me jääme inimkonna kultuuri servadele.

John Banville, «Isegi surnud».

Kadestan. Eesti keeles – süüdlane on ilmselt Krista Kaer – on ilmunud kordades rohkem selle autori teoseid kui soome keeles. Banville ei ole iseenesest midagi plahvatavat või kõmulist. Ta lihtsalt vaatleb me keskkonda kuidagi täpsemate meeltega, kui me teised seda tavaelus teeme. Kindlasti igal leheküljel lugeja jääb mõtlema et «kuidas mina pole seda näinud/kuulnud/mõistnud».

Heikki Kännö, «Luuletaja».

Midagi Waltari ja Gabriel García Márquezi vahelt, meeletud rännakud ajas ja Euroopa kultuuriajaloos. Tema kõik raamatud on korralikult pikad, vähemalt 700+ lehekülge, hingeldama ajavad, pöörisesse viivad elamused. Tõlge on ka hea. Ainus Soome kirjanik, keda ma kardan, et eestlased ei saa kunagi täies hiilguses nautida, on Veikko Huovinen. Tema keelt tõlkida oleks põrgulik ülesanne…

Rein Raud, «Päikesekiri».

Rein Raud on kirjanik, kelle peale saab olla kindel. Pole kordagi juhtunud, et tema raamat oleks mu lauale seisma jäänud või et see poleks algusest peale kaasa tõmmanud. Võiks soovitada igaühte, selle nimetatud teose lugu jääb pikaks ajaks mõtetesse.

Hans Rosling, «Faktitäius»​.

Raamat, mida soovitaks igale poliitikule, žurnalistile, õppejõule; kõigile, kellele on antud võim meie üle midagi otsustada. Kui on teada, et Stockholmi loomaaia gorillad on targemad kui maailmakuulsad otsustajad, on asi kas kurb või väga, väga naljakas.

Roberto Bolaño, «2666».
  • Roberto Bolaño «2666»

Seda võib-olla pole veel eesti keeles saada, kuid kindlasti inglise ja vene keeles. Soome keeles muidugi ka. Tegu on väga kummalise (ja pika) teosega. See võiks olla mitu raamatut ja ühelt poolt ongi, aga kui need kõik on loetud, siis see on jälle üks.

Valdur Mikita, «Lingvistiline mets».

See on kirjutatud siis, kui Mikita veel ei olnud see ebatõenäoline rokkstaar, kes temast hiljem sai. Võib-olla just seetõttu raamat on nii värske, kuidagi tsenseerimata, hüplev, uusi ja vanu mõtteid ilusti ühendav. Raamat, mis kindlasti annab lugejale rõõmu. Ja vängeid vandesõnu.

Jonas Jonasson, «Prohvet ja idioot».

Kui on vaja midagi kerget meelelahutust, siis näiteks Jonasson. Ta pole ainus rootsi kirjanik, kes pakub natuke pinnapealse, aga väga hästi kirjutatud terviku. Tema sulest oli ka see saja aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Kõik see toimub meile, ugri-mugridele võõras võtmes ehk ilma morniks muutumata ja süngestumata.

Mait Vaik, «Hamilgtonide saaga».

See on düstoopiline Rubiku kuubiku mõistatus. Tunnistan üles, et millegipärast minule meeldivad veelgi rohkem tema novellid. Nende teatud lakooniline ja samas absurdne stiil koos tähelepanekutega, mille peale lugeja (või vähemalt mina) pole kunagi tulnud, tekitab rõõmu vahel üsna kurvas kontekstis. Kahjuks neid saab praegu otsida vaid raamatukogudest. Eestis on muidugi suurepäraseid novellide kirjutajaid palju. Täiesti teistsugune, aga mitte vähem intrigeeriv on näiteks Maarja Kangro.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles