Sinijärv soovitab väärt raamatut: tekst, mis mõistab olla nii võrrandivalem kui maagiline muinasjutt

J. R. R. Tolkien 1967. aastal. Foto: AP/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda J. R. R. Tolkieni raamatut «Silmarillion», mis sisaldab peale «Quenta Silmarillioni» ka nelja lühemat tööd. J. R. R. Tolkien ei jõudnud «Silmarillioni» oma eluajal avaldada, jättes selle lõpetamise ja avaldamiskõlblikuks toimetamise poja Christopher Tolkieni ülesandeks.

Vanameister Tolkieni looming on samavõrd klassika nagu ükskõik kes või mis regiulgudest üle Gilgameši Joyce’ini ja kaugemale. Igal ajal omad lood, ent vähestest võrsub hulganisti uusi, vähestele on antud luua maailmu, mis oma elu elama hakkavad ja harukorril seda tegema jäävadki. Kirjanduse ja sõnavõlu igavikulisus ehedaimal kujul.

J. R. R. Tolkien, «Silmarillion». Foto: Raamat

«Silmarillion» on nii taust kui kokkuvõte kui aluspõhi kui fragmentaarium. Ta on ühe maailma konspekt, ent ometi omaette teaduspoeem, mis sisaldab võimalusi uute maailmade tekkeks nii kirjapandu sees kui väljaspool seda, nii ajas kui ruumis. Paisuv ja kokkutõmbuv universum korraga, samaaegselt argikeelne ja superpoeetiline. Tekst, mis mõistab olla nii võrrandivalem kui maagiline muinasjutt; matemaatikal ja mütoloogial Tolkieni loodus vahet ei paista olevat. Sõltub vaid, kes ja kuidas loeb koma läheneb.

Sestap võiks «Silmarillioni» eestikeelset olemasolu tervitada ja tunnustada vähemasti samaväärselt kui eelmainitute ning paljude teiste maailmakirjanduse vaieldamatute raskpunktide vääramatut meiekeelsust. Tolkieni sünnitet maailm on hargnenud virtuaaliasse, suulisse pärimusse, pilti ja sõnna ja kinno ja kõikjale, ta kulgeb ja loob lehvitab. On uskuda, et sellest seemnest ja südamest sünnib veel ohtrasti väärt (sõna)kunsti. Seniks, ootuse ja tegutsemise veeres, ennustagem algupära pealt tutsket tulevikku. Toeks emakeelne «Silmarillion».