Epp Petrone arvustab: nagu ikka paljukiidetud teoste puhul, on ootus suur

Nora Ikstena Foto: Margus Ansu

Ma arvan, et igal väikese rahva kirjanikul on salaunistus: saavutada see seisund, kus suudad kirjutada oma isikliku ja oma rahva kogemusest raamatu, mis kõnetaks paljusid, ka kaugel. Lätlanna Nora Ikstena on seda suutnud. Minu meelest veel tugevamalt kui soomlanna-eestlanna Sofi Oksanen.

Tõsi, päris alguses oli keeruline raamatusse siseneda. Nagu ikka paljukiidetud teoste puhul, on ootus suur. Iga paari lehekülje tagant vaheldub jutustaja – see on tavaline praktika, eks – ja jutustaja isiku kohta pole märget – see on ebatavalisem, kogu aeg pead lugejana ise olema tähelepanelik, lisaks on harjuda vaja jutumärkide puudumise ja omamoodi ümberjutustava jutulaadiga. Seda raamatut ei saa diagonaalis lugeda, siin hakkavad helisema mõned üksikud väekad laused ja isegi üksikud sõnad, fraasid. Ma lugesingi alguses liiga kiiresti, justkui kihutasin sisse, veel eelmise raamatu tempoga, ja siis mõistsin, et olen saabunud maastikule, mida tuleb tähelepanelikult nautida... Panin piduri sisse ja pöördusin algusse tagasi.

See on Nora Ikstena, 1969. aastal sündinud kirjaniku autobiograafiline lugu, tema enda kasvamine vallaslapsena koos andeka, aga sotsiaalselt düsfunktsionaalse emaga. Olin just hiljuti (üle) lugenud Aili Paju «Merkuuri tütart» ja nägin tegelastes paralleele. Samasugune elust sirgelt läbi minev teadlane-arst. Ebatavaline ema. Ja omakorda tema ema, kes võtab sisse lapse kasvataja rolli (Aili Paju romaanis pole tütrest mitte midagi täpsemat, aga sellesama suhtemustri võib sinna vabalt ette kujutada.)