/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/08/16828010t1hde04.jpg)
Coco Mellorsi 2022. aastal ilmunud debüütromaan «Kleopatra ja Frankenstein» oli rahvusvaheline menuk, mis on avaldatud kahekümne viies keeles. «Kleopatra ja Frankenstein» saavutas TikTokis ja mujal sotsiaalmeedias peaaegu kultusstaatuse ning tegi debütandist tõelise kirjandusliku staari. Tänu edukale debüüdile oli tema teine romaan «Õed Blue’d» 2024. aasta kevade üks oodatumaid raamatuid.
«Õed Blue’d» jälgib kolme maailma laiali pillutatud õde. Avery, Londonis elav ontlik advokaat on tüüpiline vanim tütar; Bonnie, vanuselt teine, Los Angeleses elav endine edukas poksija ning Lucky – Pariisis modellitööd tegev mässumeelne noorim õde. Oli ka Nicky, keda kõik palavalt armastasid ja kelle ootamatu surm õdedel jalad alt lõi.
/nginx/o/2025/05/08/16828007t1h409e.jpg)
Kui kolm õde aasta pärast Nicky surma New Yorgis jälle kokku saavad, et hoida ära nende lapsepõlvekodu müüki minek, avastavad nad, et ainult üksteist taas leides suudavad nad toime tulla oma leinaga, sõltuvuste ja südamevaluga, ning õppida elu uuesti armastama. Mellors on oma kaasahaaravas ja sügavalt liigutavas romaanis õdesid portreteerinud soojalt ja elavalt.
Coco Mellors on ka ise üks neljast õest, aga kinitas intervjuus Guardianile, et oma perekonda ta kirjutades aluseks ei võtnud, ehkki nendegi jaoks polnud sõltuvused võõrad. Küll aga tunnistas ta, et kõige olulisemad inimesed tema elus on olnud tema õed ja just tänu neile (või nende tõttu) on temast kujunenud selline inimene, nagu ta on.
Lummavaks (Tess Gunty) ja imekauniks (Raven Leilani) nimetatud romaani kiidavad ka paljud kriitikud kui ülistust õdedele-vendadele, leina täiuslikku analüüsi ja kujutamist. Sellele ennustati suurt menu, kusjuures Sunday Timesi kriitiku sõnul «peegeldub selles inimeseks olemise tuum».
«Õed Blue’d» on juba ilmunud kahekümne neljas keeles. Eesti keelde tõlkis romaani Bibi Raid.
Loe lõiku raamatust!
***
Romantilisest armastusest oli palju kirjutatud, mõtles Avery, kirjutatud selle embuse sügavusest. Aga ka see siin vääris ülistamist, vääris laule. Ammu enne, kui ta õppis tundma armsama keha, tundis ta oma õdede oma, nägi iseennast nende piklikes labajalgades ja heledais silmis, nende sihvakates jäsemetes ja kaarjates kõrvades. Ja enne, kui elu muutus hoomamatuks ja keeruliseks, oli nendega koos hetki, mis olid lihtsalt head: mõni varajane hommik, kui väljas oli veel pime ja nende vanemad magasid. Nooremad õed ükshaaval ta voodi juurde ilmumas, juuksed sassis, eritamas oma haput ja magusat hommikust muskuselõhna. Ta tõstis oma tekki neist igaühe jaoks, lasi neil kõigil pressida end alumisele narile, kehad tihedalt üksteise vastas, ja niimoodi olid nad jälle magama jäänud, uinunud nagu kutsikad ema sooja kõhu vastas keras. Ka tema oli siis maganud, hoitud oma õdede keskel, teadmata, ja ei olnud vajagi teada, kus ta ise lõppes ja teine algas. Nüüd Bonnie ja Lucky kõrvale pressituna polnud vajadust kirjeldada seda, mida ta nende vastu tundis, armastusena. Nad olid armastus, ilusad ja väljakannatamatud ja tema omad.