LÜHIROMAAN ⟩ Praha on linn, kus üleloomulikkus pole kunagi välistatud

Werner Herzog ja Bruce Chatwin. Foto: CAP/SFS/ Scanpix

Loomingu Raamatukogus ilmus inglise kirjaniku ja reisikirjanduse uuendaja Bruce Chatwini (1940–1989) lühiromaan «Utz», mille on inglise keelest tõlkinud Inga Kukk.

Renessansskunsti uuriv inglise rändur satub 1967. aastal töö pärast Prahasse, kus kohtub Meisseni portselani koguja Kaspar Joachim Utziga. Tõrksa ja salapärase olekuga Utz korraldab lõunasöögispektaakli, mille järel annab inglasele märku, et too on võitnud tema usalduse ning pälvinud õiguse tutvuda tema hinnalise kollektsiooniga.

Järgneb meeldesööbiv õhtu, kus Utz avab oma loo ning viib lugeja golemite, portselanivalmistamise ajaloo, alkeemia, põgenemisiha ja peitu pugenud õpetlaste saatuse juurde linnas, «kus üleloomulikkus pole kunagi välistatud». Ainult et mis on sellistes lugudes tõde, kes valitseb olukordi ja kuhu kaob pärast Utzi surma tema kollektsioon?

Loe raamatust katkendit!

***

Bruce Chatwin, «Utz». Foto: Raamat

Tund aega enne koitu 7. märtsil 1974 suri Kaspar Joachim Utz teise ja pikalt oodatud rabanduse tagajärjel Široká tänava majas nr 5 oma korteris, kust avanes vaade Praha vanale juudi kalmistule.

Kolm päeva hiljem kell 7.45 hommikul seisis tema sõber doktor Václav Orlík Püha Sigismundi kiriku ees, ootas matuseauto saabumist ja pigistas pihus seitset roosat nelki kümnest, mida ta oli lootnud lillepoest selle raha eest saada. Heakskiitvalt pani ta tähele esimesi kevade märke. Teisel pool tänavat aias tiirutasid pärnade kohal hakid, oksaraod nokas, ja iga natukese aja järel vallandus korrusmaja kivikatuselt väiksemaid lumelaviine.

Kui Orlík seal ootas, ligines talle üks mees, pikad hallid juuksed üle vihmakuue krae voogmas.

«Mängite te orelit?» küsis mees kähedal häälel.

«Kardan, et mitte,» ütles Orlík.

«Mina samuti mitte,» ütles mees ja loivas kõrvaltänavasse.

Kell 7.57 avas seesama mees seestpoolt kiriku toekad baroksed uksed. Orlíkust välja tegemata ronis ta orelirõdule, seadis end kullatud puidust inglite pasunakoori keskele istuma ja hakkas mängima kahest kandvast akordist koosnevat matusemarssi, mille ta oli päev varem ära õppinud – orelimängijalt, kes ei viitsinud end sellisel kellaajal voodist välja ajada ja oli leidnud endale kojamehest asendaja.

Kell 8.00 keeras treppi matuseauto, Tatra 603: irrutamaks rahva tähelepanu tagurlikelt kristlikelt rituaalidelt, olid võimud andnud korralduse, et kõik ristimised, laulatused ja matused peavad olema läbi hiljemalt kell 8.30. Kolm kirstukandjat tulid välja ja tegid üheskoos auto tagaluugi lahti.

Utz oli omaenese matuse kavandanud ülima hoolikusega. Tamme­puust kirstu kattis valgete nelkide vaip; ta ei olnud siiski ette näinud bolševistlikult vulgaarset pärga, mis oli asetatud kõige peale: punased jõulutähed, punased gladioolid, punane siidpael ja läikivatest loorberilehtedest vanik. Kaardil seisis kaastundeavaldus (kellele?) Rudolfinumi muuseumi direktorilt ja töötajatelt.

Orlík lisas oma tagasihoidliku panuse.

Teine Tatra sõidutas kohale ülejäänud kolm kirstukandjat. Nad kõik olid pressinud end esiistmele autojuhi kõrvale, tagaistmel aga istus üksi naine mustas, must loor pisaraist läbi imbunud. Et ükski meestest ei ilmutanud vähimatki soovi teda aidata, lükkas ta ise ukse lahti ning oleks hingevalust vappudes peaaegu kukkunud lopastele munakividele.

Leevendamaks survet suure varba vaevaluule, olid tema kingad külgedelt lõhki lõigatud.

Orlík tundis naises ära Utzi truu teenija Marta ja tõttas talle appi – naine varises ta õla najale ja lasi mehel end talutada. Kui mees püüdis võtta kanda tema pruuni kunstnahast kotti, krabas naine selle tema käest tagasi.

Kandjad – kummitehase töölised, kes töötasid öövahetuses ja teenisid päeviti lisa matusekorraldaja juures – olid tõstnud kirstu õlgadele ja astusid peavahekäiku mööda edasi, saateks muusika, mis meenutas Orlíkule paraadil marssivate sõdurite trampimist.

Poolel teel altari juurde kohtus protsessioon koristajaga, kes nühkis seebi, vee ja küürimisharjaga Rožmberki suguvõsa vappi, mis oli värvilistest marmorkivikestest põrandasse laotud.

Kirstukandjate juht palus naist äärmise viisakusega, et see kirstu mööda lubaks. Naine heitis talle altkulmu pilgu ja jätkas küürimist.

Kandjatel ei jäänud üle muud, kui pöörata kahe pingirea vahelt vasakule, edasi paremale külglöövi ja veel kord paremale kantslist mööda. Nii jõudsid nad viimaks altari ette, kus noorepoolne preester, alba armulauaveinist plekiline, ärevalt sõrmeküüsi näris.

Nad asetasid kirstu sobilikku lugupidamist osutades maha. Seejärel, ahvatletuna sooja leiva lõhnast, mida levitas sama tänava pagari­töökoda, lonkisid nad hommikust sööma ning jätsid Orlíku ja truu Marta ainsate leinajatena kirikusse.

Preester pomises teenistust vodevilliartisti tempos, tõstes aeg-ajalt pilgu freskol kujutatud taevaste kõrguste poole. Nad palvetasid surnud mehe hingeõnnistuse eest ja pidid siis vähemalt kümme minutit ootama, enne kui kandjad kell 8.26 vaevusid naasma.

Surnuaias, kus lumi oli peaaegu sulanud, hakkasid preestrit, kes oli küll mähkunud paksu diagonaalriidest villamantlisse, vaevama külmavärinahood. Kirst oli vaevu hauda lastud, kui ta hakkas halisevat Martat, käsi naise abaluudel, ootava limusiini poole nügima. Ta keeldus Orlíku kutsest hommikusöögile hotellis Bristol. Jungmanni tänava nurgal hüüdis ta autojuhile, et see kinni peaks, ja hüppas ust pauguga kinni lüües välja.

Utz oli korraldanud ka selle hommikusöögi vormis peielaua ja selle eest maksnud. Söögisaalis lehvis desinfitseerimisvahendi kirbe lõhn. Toolid olid laudadele tõstetud ja mitu koristajat pühkisid kokku eelmisel õhtul Ida-Saksa ja Nõukogude arvutiekspertide auks korraldatud vastuvõtust maha jäänud laga. Vasakut kätt taganurgas oli valge damastlinaga kaetud laud kahekümnele inimesele, kõrge tokaipokaal iga koha juures.

Utz oli teinud valearvestuse. Ta oli eeldanud, et saamahimust aetuna ilmub kohale vähemalt käputäis tema rikutumaid nõbusid. Samuti oli ta arvestanud delegatsiooniga muuseumist – kui mitte muuks, siis kindlustamaks, et tema portselan jõuab nende ahnete käte vahele.

Nüüd aga istusid Marta ja Orlík omapäi, külg külje kõrval, ning tellisid kasimata kelnerilt suitsusinki, juustupannkooke ja veini.

Laua kaugemas otsas seisis tagakäppadel tohutu karutopis, suu pärani ja esikäpad välja sirutatud − keegi naljasoonega inimene oli selle sinna toonud, et meenutada klientidele nende riigi vennalikku kaitsjat. Topise alusele kinnitatud pronksplaadilt võis lugeda, et karu oli maha lasknud üks Böömi parun mitte Tatrates ega Karpaatides, vaid Yukonis 1926. aastal. Tegu oli grislikaruga.

Pärast paari klaasi tokaid tundus, et Marta on oma lahkunud tööandja leinamise lõpetanud. Nelja klaasi järel väänas ta suu pilklikku irvesse ja hüüdis, nagu kopsud võtsid: «Karu terviseks!... Karu terviseks!»

**

1967. aasta suvel, aasta enne seda, kui Nõukogude tankid Tšehho­slovakkiast üle sõitsid, läksin ma nädalaks Prahasse ajalooalast uurimis­tööd tegema. Ühe ajakirja toimetaja, kes teadis, et mulle pakub huvi Alpidest põhja poole jääv renessanss, oli teinud mulle ülesandeks kirjutada artikkel keiser Rudolf II kirest eksootiliste esemete vastu – kirest, mis viimastel eluaastatel ainsana leevendas tema depressiooni.

Kavandasin artiklit osana suuremast tööst kompulsiivse koguja psühholoogia – või psühhopatoloogia – teemal. Sellest kõrvalepõikest Kesk-Euroopa uuringutesse ei saanud aga mu laiskuse ja puuduliku võõrkeeleoskuse tõttu asja. Meenutan seda episoodi kui väga meeleolukat puhkusereisi teiste kulul.

Teel Tšehhoslovakkiasse olin peatunud Ambrase lossis Innsbrucki külje all, et näha Rudolfi onu, Tirooli ertshertsog Ferdinandi loodud Kunstkammer’it ehk kurioosumite kabinetti. (Onul ja vennapojal oli olnud sõbralik, kuid kauakestev vaidlus selle üle, kelle omandusse peaks jääma Habsburgide perekonna narvalivõhk ja Hilis-Rooma ahhaat­karikas, mis võis, aga ei tarvitsenud olla püha graal.)

Ambrase kollektsioon oma Cellini soolatoosi ja Montezuma kvetsali­sulgedest peaehtega oli püsinud puutumatuna kuueteistkümnendast sajandist üheksateistkümnendani, kui impeeriumi ametimehed selle silmapaistvamad aarded revolutsioonilise rahvamassi kartuses Viini toimetasid. Rudolfi aarded – tema mandragoorid, tema basilisk, beso­aarid, ükssarvikusarv, kullatud coco de mer, piirituses homunkulus, Noa laeva naelad ja fiaal põrmuga, millest Jumal lõi Aadama – olid Prahast ammu haihtunud.

Sellegipoolest tahtsin ma näha sünget Hradčany kindluslossi, kus too salatsev vanapoiss, kes rääkis oma armukestega itaalia, oma jumalaga hispaania, oma õukondlastega saksa ja, küll harva, oma mässuliste talupoegadega tšehhi keelt, oli jätnud nädalateks hooletusse oma Püha ja Rooma keisririigi tegemised ning tõmbunud oma astronoomi­dega eraldatusse (Tycho Brahe ja Kepler olid tema protežeed). Või leiutanud koos oma alkeemikutega tarkade kivi. Või väidelnud õpetatud rabidega kabala müsteeriumide üle. Või kujutlenud end erakuna mägedesse, kui tema valitsusaja kriisid tugevnesid. Või lasknud end portreteerida Arcimboldol, kes maalis keisri nägu puu- ja köögiviljade kuhjana, suvikõrvits ja baklažaan kaelaks, redis aadamaõunaks.

Et ma Prahas kedagi ei tundnud, küsisin ajaloolasest sõbralt, kes oli spetsialiseerunud raudse eesriide tagustele riikidele, kellega ta soovitaks mul kohtuda.

Ta vastas, et Praha on ikka veel kõige salapärasem Euroopa suurlinn, kus üleloomulikkus pole kunagi välistatud. Tšehhide kalduvus vägevamate ees «koolduda» pole tingimata olnud nõrkus. Pigem on metafüüsiline ellusuhtumine innustanud neid pidama jõuavaldusi millekski ajutiseks.

«Muidugi mõista võiksin ma saata sind kõikvõimalike intellektuaalide juurde,» ütles ta. «Luuletajad, kunstnikud, filmitegijad.» Seda juhul, kui oleksin nõus taluma lõppematut vingumist kunstniku rolli üle totalitaarses riigis või sooviksin minna peole, mis lõpeb orgiaga.

Protesteerisin. Ta ju ometi liialdab?

«Ei,» vangutas ta pead. «Sugugi mitte.»

Ta ei tahaks kuidagi alahinnata neid, kes on valmis riskima koondus­laagriga selle eest, et on välismaa ajakirjas luuletuse avaldanud. Tõelised kangelased aga on selles võimatus olukorras tema meelest inimesed, kes ei tõsta partei ega riigi vastu häält, ent ometi tunduvad kandvat endas Lääne tsivilisatsiooni tuuma.

«Oma vaikimisega väljendavad nad ülimat solvangut riigile, tehes näo, et seda ei eksisteerigi.»

Kus mujal võiks kohata, nagu temal oli juhtunud, Elisabethi ajastu asjatundjast trammikonduktorit? Või tänavapühkijat, kes on kirjutanud filosoofilise kommentaari Anaximandrose fragmendile?

Ta lõpetas tähelepanekuga, et Marxi visioon lõpmatu jõudeoleku ajastust on teatavas mõttes teoks saanud. Oma jõupingutustega «indivi­dualismi jäänukite» väljarookimisel pakkus riik intelligentsele indi­viidile piiramatult aega oma isiklikes ketserlikes mõtetes uneleda.

Ma ütlesin, et minu motiiv Prahat külastada on ehk veidi kerglasem, ning selgitasin oma huvi keiser Rudolfi vastu.

«Sel juhul saadan ma sind Utzi juurde,» ütles ta. «Utz on meie aja Rudolf.»