Kliimapagulase lugu kassidest, hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist

Olavi Antonsi "Minu Tenerife" raamatuesitlus Kuressaare Rahva Raamatus. Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Kunagi aastaid tagasi identiteedikriisis vaeveldes otsustas meie pere uurida võimalust kolida Tenerifele, panna lapsed seal inglisekeelsesse kooli ja hakata suvesid veetma Eestimaal. Selle plaaniga seoses oli võimatu mitte «Minu Tenerife»​ autori Olavi Antonsi otsa komistada.

Olavi oli Tenerifel «Kompassi» reisibüroo pidaja: osavõtlik, kiire vastamisega, heade kalambuuridega, terav pliiats kirjasõber, ja kui me lõpuks kohtusime, juba saarel, siis küsisin endalt paar korda: huvitav, kas see mees on kõigiga nii uskumatult tore või on meile osaks saamas mingi erikohtlemine? Ma arvan nüüdseks, et ta on kõigiga nii tore, sest adun, kui palju fänne ja sõpru on Olavil üle Eesti, millise hooga ta raamatut vajati ja kuidas esitlustele kohale vajuti.

Olavi Antons, «Minu Tenerife». Foto: Raamat

Igatahes ei kolinud me Tenerifele, aga kontakt jäi ja togisin ikka aegajalt Olavit, et ta oma raamatu teeks, eriti kui nägin, kui geniaalselt ta oma kodulehel lugusid jutustab. Aga Olavil polnud aega. Ilmselt ikka sellepärast, et kõigile temaga kokku puutunuile saab osaks erikohtlemine ja teame ju seda tüüpi inimesi küll, kes on ühtaegu rahvalemmikud ja andekad kirjatsurad. Aga korraga kõike ei saa. Vähemasti saab elada huvitavat elu ja loota, et kunagi sa siiski kirjutad juhtunud lood raamatuks. Vahepeal ilmus nagu välk ja pauk Mart Normeti «Minu Tenerife», kuuekuise Tenerife-staažiga noore pensionäri pihtimus, mida samuti mina toimetasin ja kus Olavi kanda oli kõiketeadva ja sellest hoolimata seiklushimulise kõrvaltegelase roll.

Edasi, kuigi Mardi Tenerife-raamat oli ilmunud, lootsin ma ikkagi, et kunagi kirjutab Olavi ise ka meile midagi. Mardi raamat oli lahedas stiilis, aga siiski. Igaühes meis on oma lugu. Aina enam juhtus seda, et me kirjastuses komistasime probleemi otsa, et aeg tiksub ja maakera on ümmargune… ehk et ring planeedile hakkas peale saama ja mõned raamatud olid oma aja ära elanud, autorid ei soovinud neist uusi lisatrükke, aga lugejad soovisid uusi raamatuid. Mina olin juba ammu seda meelt, et me peaks asuma pealkirju taaskasutama! Aga oli vaja veel kolleegidega arutada. Õnneks olin ma oma esimese raamatu, «Minu Ameerika», varustanud ka alapealkirjaga, alustanud stiili, tänu millele pealkirjad siiski ei kattu! Ja saidki meil vaidlused vaieldud ja taaskasutusotsus vastu võetud. Kui Mardi raamat kannab alapealkirja «Noor pensionär», siis Olavi oma on «Kompassiga kliimapagulane».

Millest Olavi lugu räägib? Kassidest ja kassidest ja kassidest (liialdan! ega ta ikka nii palju ka kassidest räägi) ja vene kübaramooridest ja hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist, vaistust, töökusest, loomingulisusest. Tagakaanel on Olavi pilt, ta on pealtnäha ise nagu üks laisk kass, mugavalt end päikese käes välja sirutanud. Aga see on petlik. Tegelikult on ta enne sellele pildile jõudmist pidanud igasuguste lollustega tegelema ja väga palju tööd rabanud, häda ja viletsust näinud. Lõunamaa päikest ikka ka!

Mulle meeldib, et Olavi varem oma raamatut ei kirjutanud. Kliimapagulase lugu lõppeb (või jätkub) sellega, kuidas ta hakkas pärast oma reisifirma ülesehitamist, pärast pikki paradiisisaare-aastaid tasapisi igatsema sügisepori ja talvelund ja kuidas ta ostis omale Eestis talu. See annab kogu loole täiesti uue (võibolla isegi sadomasohallika) varjundi! Nüüd on Olavi olukorras, kus ta peab lõunamaale minema, aga süda tõmbab Eesti talusse. Seilasime, teame. Ja pole üldse imeks panna, et nüüd hakkab Olavil valmis saama juba täiesti uus lugu. «Minu Saaremaa. Kompasssiga sisepagulane». See on juba hoopis teine lugu, seesama isiksus, julge maailmamuutja ja samas südames eraku tüüpi, igavene pagulane.

***

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.