Epp Petrone: raamat, millesse ma panin oma igatsuse laste järele, kes olid teises Euroopa otsas

Kirjanik Epp Petrone tütrega. Foto: Madis Veltman

Minu raamatu «Lastekirju» kokku panemise aeg jääb mitme mäe taha.

Elu oli mind pannud olukorda, kus häid valikuid polnud, pidin puukentsefaliidist taastumiseks kusagil päikest ja rahu saama. Nii juhtuski, et elasin ajutiselt oma lastest eemal, Itaalias, katuseterrassil, ja panin seal kokku juttude kogumikku oma lastest. Suures osas koosnes see varem pere- ja naisteajakirjades ilmunud kolumnitest, aga lisasin sinna-tänna juurde ja sattusin hoogu, kirjutades ka lihtsalt uusi lugusid: elust, armastusest, surmast, õnnest, õnnetustest, äpardustest, suguvõsalugudest, tulevikuplaanidest, kõik läbi lastega kulgemise prisma. Minu jaoks oli tekkinud «Lastekirju» kindlasti teraapiline, ma panin sinna sisse oma igatsuse laste järele, kes olid teises Euroopa otsas. Ja ma tegelesin mõttes nendega rohkem kui vahel igapäevaselt nendega ühe katuse all olles.

Epp Petrone, «Lastekirju». Foto: Raamat

Vahepeal on möödunud seitse aastat ja ühel päeval sattus see raamat taas mulle näppu. Esiteks: üllatusin, kui palju neist lugudest oli vahepeal mu aktiivmälust ära kadunud. Teiseks: tundsin tänu, et ma olin sattunud olukorda (tänu ajakirjatoimetajatele), et olin laste arengusamme kirja pannud ja laiemaks üldistanud, juurde uurinud. Nüüd on mu emaduspõlv ja nende lapsepõlv teatud lugude näol dokumenteeritud, aga ilmselt tänu toona toimunud mõtestamisele sai nii mõnigi olukord lahendatud paremini kui muidu, ülejala, süvenemata oleks juhtunud. Sai elatud kvaliteetsemalt, kui lubate nii öelda. Sai märgatud elu enda ümber. Eks see ole sama fenomen, mis on päeviku pidamisel: alles siis, kui sa näed oma silmade ees, mis sinust välja on voolanud, saad sa aru, mis sinu sees oli.

«Mäletan ühte esimestest hommikutest aastate tagant, kui olin koos äsjasündinud tütrega jõudnud oma uude, värskelt remonditud koju,» kirjeldan ma ühte stseeni, mille vahepeal peaaegu unustanud olin. «Kõik mu ümber selles hommikus oli alles pooleli, läbi viimata oli suur hulk protseduure: lahtipakkimised, õigete kohtade leidmised, nagide ja kappide seina panemised... Aga ma teadsin ka seda, kui palju on tehtud. Millise suure imega oli maha saadud, millisest suurest rägastikust olin äsja läbi tulnud, nii maja remontimisel kui ka lapse sünnitamisel.

Vaatasin aknast välja õunapuulatvadele ja mõtlesin.

Iga maja on kunagi ehitatud.

Iga pesa on kunagi punutud.

Iga inimene on kunagi sünnitatud.

Iga puu on kunagi mulda pandud.

Iga raamatu kirjutamiseks on kunagi tulnud kõige esimene sõna.»

Sel hetkel ma kogesin, täpsemalt kui eales varem, mida see kõik tähendab. Ja ilma kolm päeva tagasi läbi elatud sünnituseta... poleks ma ilmselt niisugust maailma alustalade katarsist kogenud.

Tõsi, võimalik, et see oleks lihtsalt tulnud mõnel teisel kujul ja ikkagi varem või hiljem mulle pähe potsatanud. «Iga mõte on kusagil ootamas, et ta ära mõeldaks,» nagu mulle kord üks laps elutargalt ütles.»

Mul on heameel, kui te minu «Lastekirju» lugeda võtate! Ja mul on heameel, kui te ise võtate ja oma eluemotsioone, oma «Kirju» kirja panete. Need on justkui kirjad iseendale kusagile tulevikku, saabuva magusa nostalgia toitmine.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.