/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/11/16836933t1h22b2.jpg)
Mattias Edvardssoni äsja ilmunud «Hauavälu» on esimene osa krimisarjast «Södersläti kuriteod», mis räägib politseinik Gunni Hildingist ja tema kolleegidest Trelleborgi politseijaoskonnas. Siin ühendab Edvardsson tema kaubamärgiks saanud psühholoogilise sügavuse ja keerulised suhted ühte väiksesse politseijaoskonda. Kaunid Lõuna-Rootsi loodusmaastikud on täis maetud saladusi, käänuline süžee on nagu pusle, mida lugeja püüab lahendada, lihast ja luust tegelased, keda mitme raamatu jooksul jälgida. See on klassikaline Põhjamaade krimikirjandus oma parimas vormis.
Ühel 1989. aasta mai hilisõhtul kaob 8-aastane Robin metsas peitust mängides jäljetult. Mängukaaslased osutavad kiiresti kurjategijale, kuid juhuslikult uurimisse sattunud noor politseinik Gunni Hilding kahtlustab, et nad on valel teel.
Viis aastat hiljem, 1994. aasta kuumal MM-suvel, röövitakse idüllilise Beddingestrandi kämpingust väike 7-aastane Saksa poiss. Gunni näeb kohe sarnasusi Robini juhtumiga ja loodab, et saab lõpuks tõe paljastada. Aga kui tal on õigus, tähendab see, et Söderslätis kõnnib vabana ringi üks väga ohtlik mees.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/05/11/16836877t1h5d1b.jpg)
Õitseva toominga kõrval rippuvalt kiigelt avanes Lola Falkile vaba vaade teisel pool Grönby teed lainetavale küngasmaastikule. Vahelduvates rohelistes varjundites laskusid põllud orgu, kus maikuine päike rapsis sillerdas. Lihtne oli mõista, miks mõned inimesed ei pidanud seda Södersläti osaks, kui vaadata, kuidas loodus sügavate orgude ja kõrgete küngaste vahel lookles.
«Emme! Emme!» Robin tuli joostes ümber majanurga, põlved muruplekilised. «Kas me võime ratastega metsa äärde sõita?»
Tema selja taga seisid Bernhardssoni naabripoisid, nokkmütsid peas ja kaval pilk silmis.
«Ma ei tea.» Lolale ei meeldinud mets. Peale selle ei usaldanud ta põrmugi Daniel ja Dennis Bernhardssoni.
«Palun, emme,» nurus Robin.
Ta ei tohiks muidugi oma hirme pojale üle kanda. Lola ei tahtnud olla tüütu ülihoolitsev kanaema. Kuid Robin oli kõigele vaatamata ainult kaheksa-aastane.
«Olgu,» ütles ta pärast hetkelist heitlust. «Aga õhtusöök on kell kuus. Selleks ajaks pead kodus tagasi olema.»
Ta saatis poisid väravani. Talviti, niipea kui lumi maha sadas, olid selle metsa ja oru vahelise kitsa kruusatee ääred tavaliselt autosid täis. Rahvas parkis risti ja põiki lumehangede vahele, sest Gabeljungi lagedad nõlvad pakkusid Södersläti parimat kelgumäge. Aga kevadel sattus sinna ülimalt vähe võõraid.
Daniel ja Dennis hüppasid väledalt ratastele ja hakkasid mäest üles sõitma. Robini ratas vänderdas ja ta nägi vaeva, et teistest mitte väga maha jääda.
Kolm aastat tagasi ei teadnud Lola, et see koht olemaski on. Kuigi ta oli üles kasvanud Malmös, vaid kolmekümne kilomeetri, pooletunnise autosõidu kaugusel, oli see olnud justkui täiesti uude maailma astumine, kui ta kolis koos Robiniga tüüpilisse Skåne talumajja Tony juurde.
Algul oli Lola olnud üliõnnelik, et naabermajas elasid Bernhardssoni poisid. Daniel oli sama vana kui Robin ja Dennis kaks aastat noorem. Nüüd soovis ta tihti, et siin elaks rohkem lapsi.
Ta jäi seisma leedriõite ja karulaugu hõngus, sel ajal kui kolm poissi ratastega mäest üles väntasid. Nende ees puukroonide kohal värelesid tuhmid sinised toonid. Mets kerkis taevani ja laius justkui lõpmatusse. Lola teadis, et seal sügaval olid peidus loomad: kabehirved, mägrad ja metssead. Eelmisel talvel oli Tony näinud kaljukotkast üle märgalade lendlemas. Aga ta ütles alati, et mitte loomad pole need, keda peaks kartma.
**
Vaevalt tund aega hiljem tõusis Lola rippkiigelt ja läks punaseks värvitud varbaküüntega paljajalu üle muru, mis kõditas ja torkis. Aia teises otsas seisis traksipükstes ja puukingades Tony, selg higist märg.
«Vaata, emme,» ütles Filip, kes ronis isa kõrvale puupingile. «Ma värvin.»
Kiiresti kastis kolmeaastane pintsli plastämbrisse, nii et vett pritsis. Seejärel liikus ta pintsliga üles-alla mööda kanakuudi seina, mille Tony oli valmis meisterdanud.
«Sa oled nii tubli,» ütles Lola ja tõusis kikivarvule, et Tonyle musi anda. «Sina ka, kallis.»
Kanad siblisid jalge ümber ja tal läks süda soojaks.
«Kus Robin on?» küsis Tony. «Ta pole jälle kuutide eest hoolitsenud.»
Robini ülesanne oli kanakuute puhastada. Tony arvates oli tähtis, et lapsed vastutaksid ja kodus abiks oleksid.
«Ta on Danieli ja Dennisega üleval metsas,» vastas Lola. «Aga ta tuleb varsti koju sööma.»
«Millal õhtusööki saab?» küsis Tony.
«Kell kuus, nagu tavaliselt.»
Tony oli Lolale õpetanud, et rutiin on oluline.
Ta oli pahur, kui ei saanud kindlal ajal süüa, magada või muid vajadusi rahuldada.
«Ma hakkan kohe süüa tegema.»
«Ma tulen appi, emme,» ütles Filip ja ronis pingilt alla.
Lola paitas poisi pead. Selle jonnaka juuksepahmaka oli Filip ilmselt Tonylt pärinud. Robin oli olnud kolmeaastane, kui Lola tema hõredaid juuksesalke alles esimest korda lõikama pidi.
Köögis lõikas Lola saia paksudeks viiludeks, just nagu Tonyle meeldis, ja Filip aitas singivõileibadele sinepit peale määrida. Aeg-ajalt heitis Lola pilgu Rooma numbritega seinakellale.
Kui suur seier oli valvelseisangus ja kell oli täpselt kuus, asetas ta kiiruga lauale veel viimaseid asju. Kohviga ta viivitas, sest Tony tahtis seda tulikuumalt.
«Kus issi on?» küsis Filip, kui Lola aitas poisi tooli peale istuma. «Ja Bobin?»
«Nad kohe tulevad,» ütles Lola ja pani poisile pudipõlle kaela.
Järgmine kord, kui ta kella poole piidles, oli see juba viis minutit üle kuue. See polnud üldse Tony moodi.
«Oota veidi,» ütles ta Filipile, kes sirutas käe võileiva poole. «Sa ei tohi veel sööma hakata. Me sööme koos.»
Seda oli talle samuti Tony õpetanud: tähtis on teha asju koos nagu õige perekond.
Kui kell oli kümme minutit kuus läbi ning ei Tony ega Robin polnud kohal, ei suutnud Lola enam teadmatust välja kannatada. Ta tõstis Filipi toolist välja ja käskis poisil kingad jalga panna.
«Mul on kõht tühi,» ütles Filip suurte silmadega.
«Ma tean, poisu. Me hakkame varsti sööma.»
Tema rinnus oli rahutu värin, kui ta värava avas ja Filipi välja lasi. Kõrvalasuval põllul tõusis viljakoristuskombaini tagant põhupilv. Kitsas kruusatee lookles mäest üles, kus metsa kohal varitses pimedus. Umbes viiekümne meetri kauguselt mäe poolt tormas nende poole Tony, haamer käes ja hirm silmis. Robinit ei paistnud kuskilt.