/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/12/16650327t1h33d1.jpg)
Mulle meeldis Alessandro Baricco «Siid» nii väga, et lugesin seda kaks korda järjest. See polnud muidugi ka väga keeruline, sest lehekülgi on vähe, sõnu hõredalt, tegu on justkui proosapoeemiga.
Algatuseks ütleb autor ise, et sellel lool siin on valge kõla. «Valget muusikat mängitakse mahedalt ja selle järgi tantsitakse aeglaselt.» Mulle meenub seepeale, kuidas Fred Jüssi käis inglastele Eesti metsas salvestamas metsavaikuse häält. See pole sama mis kliiniline vaikus, ka vaikses metsas mitte. Fredi salvestatu oli roheline vaikus. Aga milline on valge vaikus ja kuidas on see seotud siidiga? Seda saab siit raamatust teada, aga sõnades otse seletada seda ei saa.
/nginx/o/2025/05/14/16842352t1hebda.jpg)