/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/12/16839124t1h19f9.jpg)
Loe katkendit Coco Mellorsi menuromaanist «Õed Blue’d», mis jälgib kolme maailma laiali pillutatud õde. Mellors on oma kaasahaaravas ja sügavalt liigutavas romaanis õdesid portreteerinud soojalt ja elavalt.
Õde pole sõber. Kes oskaks seletada kihku võtta üks nii keeruline ja ürgne suhe nagu seda on õdede oma ning pisendada see siis millekski nii asendatavaks ja banaalseks, nagu seda on suhe sõprade vahel? Ometi kasutatakse seda staatust ikka ja jälle, tähistamaks kõige sügavamat intiimsust. Mu ema on mu parim sõber. Mu abikaasa on mu parim sõber. Ei. Tõeline õdede side, selline, kus teile kasvasid küüned ühes ja samas üsas, kust teid pressiti kisa saatel läbi identse sünnikanali, ei ole sama, mis side sõprade vahel. Te ei vali üksteist ja puudub ka üksteise tundma õppimise arglik periood. Te olete osa üksteisest, kohe algusest peale. Võtke nabanöör – sitke, sooniline, kole, ometi elutähtis – ja võrrelge seda erksavärvilisest lõngast punutud sõbrapaelaga. See on vahe õe ja sõbra vahel.
/nginx/o/2025/05/08/16828007t1h409e.jpg)