:format(webp)/nginx/o/2024/09/12/16352575t1hafde.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/15/16780552t1hfab9.jpg)
Haagiselamu hüljatud kämpingualal. Kohutavalt tükeldatud laip. Nooruk, kes magab õudustäratavas mõrvapaigas, kannatanu küljestraiutud käsi pea all.
Just nii algab «Uneskõndija», abielupaari Alexandfa Coelho Ahndorili ja Alexander Ahndorili – ühtlasti tuntud kui Lars Kepler – kümnes Joona Linna lugude kriminaalromaan. Pärast tõeliselt verdtarretavat algust ei pea lugeja kordagi pettuma – vererohket kirveviibutamist, rõvedalt tükeldatud laipu ja nende erinevaid kehaosi jagub ohtralt loo esimestest kuni viimaste lehekülgedeni välja. Lisaks leiab teosest hulgi mahlakaid seksikirjeldusi ja palju värvikaid kõrvaltegelasi ühiskonna madalaimatest kihtidest kuni edu ja rikkuse mustereksemplarideni välja. Ja Lars Kepler ei diskrimineeri; surma saavad nad kõik ühesuguselt piinarikkalt.
/nginx/o/2025/04/15/16780632t1h1c63.jpg)
On huvitav mõelda, miks just Rootsis sellist tüüpi lood, metsikute sarimõrvaritega õudusjutud, niivõrd populaarseks on osutunud, kuigi muidu jätavad põhjanaabrid endast nii tüüne ja vaoshoitud mulje. Võib-olla mõjuvad sellised lood ergutina, annavad võimaluse viisakas argipäev korraks kõrvale heita ja sukelduda korraks sügavale täiesti teise maailma. Sest see on kindlasti raamat, mida on enne võimatu käest ära panna, kui kõik on kaanest kaaneni läbi loetud ja kogu tõde lugejale avaldunud.
Muidugi leiab siit teosest ka ohtralt vihjeid teistele maailmakuulsatele teostele romaaniklassikast filmiklassikani välja. Aga kui Raskolnikov, kirves käes, hetkeks ikkagi tardub, siis siinne peategelane ei tunne julmuse väljendamisel mingeid piire. Justkui Hannibal Lecter, on ta otsustanud, et igaühele ei peagi kaasa tundma ja kui surm on juba välja teenitud, võib see olla ükskõik kui jõhker ja piinarikas.
Lars Keplerile omaselt on pinge ja tempo kogu aeg laes ning meelelahutuse puuduse selle teose puhul kindlasti nuriseda ei saa. Kui midagi üldse norida, jäävad ehk tegelaste portreed natuke pinnapealseks. Alustades Joona Linnast, kellele seekord ei olegi üldse oma lugu antud – võiks ju, nagu see krimkade puhul heaks tavaks on saanud – ja lõpetades ühe keskseima tegelase, Hugo Sandiga, poisiga, kes uinus laibakäel. Žanri mõttes ei ole see otseselt viga, sest fookus ongi mujal, sündmustikul ja selle tugevatel pööretel. Ometi jääb painama mõte, et nendesse tegelastesse oleks saanud veel rohkem süvitsi sisse minna, avastada rohkem tegelaste hinge ja mõtteid, eriti kuna loose on kaasatud ka psühholoogid ning stseenidena kordub läbiviidav hüpnoos.
Aga võib-olla just see ongi taotlus, sest kui lugeja on krõpsupaki tühjaks söönud ja keset ööd romaaniga ühele poole saanud, tahab ta kindlasti südamerahuga magama minna, teades, et kurjus on saanud oma palga ja Joona Linna on edukalt lahendanud järjekordse mõrvaloo.