Noor arvustab: usun, et sügavamad tegelased oleksid loole palju juurde lisanud

Marika Karnetova. Foto: Apollo

«Hard Land» on sakslasest Benedict Wellsi poolt kirjutatud noorteromaan. Esialgselt 2021. aastal saksa keeles ilmunud teos pälvis 2022. aastal Saksa Noortekirjanduse preemia. Eesti keelde tõlkis raamatu Bibi Raid aastal 2023. Wells on väga kogenud autor, kellel palju tunnustust nii Saksamaal kui ka kogu maailmas. Antud raamat on tema kuues ning käsitleb viieteistaastase Sami kõike muutvat suve 1985 aasta Missouris.

Raamatu peategelane Sam asub suve alguses oma kodulinna kinno tööle, et põgeneda kodustest probleemidest: ema vähihaigus, isa töötus ja pere justkui hüljanud õde, kes läänerannikul oma unistusi jälgib. Kuigi alguses tundub kinos töötamine igav, leiab Sam peagi enda koha ühes kirjus sõbragrupis. Suve jooksul kogeb ta esmakordselt armastust kui ka tõelist kaotust. Peategelase uued sõbrad julgustavad teda uusi asju proovima ning meeldejäävaid tempe korda saatma. Alguses järjekordse igava suvena tunduvast aastaajast sünnib unustamatu lugu, mis muudab Sami elu trajektoori igaveseks. Raamatu jooksul näeme lugu ühe poisi sirgumisest noormeheks ning kõiki neid hetki, mis sellega kaasas käisid.

Benedict Wells, «Hard Land». Foto: Raamat

Wells kirjeldab teismeliseiga nagu ta tõeliselt on, asjad lihtsalt hakkavad juhtuma kui end inimestega ümbritsed. Mulle meeldis väga viis, kuidas autor suureks kasvamist ja teismeliseks olemist kujutas. Raamatut lugedes tundsin tõelist sidet ning ka samastumist, sest tegelased elasid läbi asju, mis ongi noortele omased. Alustades keerulistest suhetest vanematega, lõpetades teadmatusega, kus jookseb lapsikuse ja täiskasvanulikkuse piir. Noorte elulähedus rajas tugeva vundamendi kogu teosele.

Sam elab raamatu vältel läbi mitmeid raskeid olukordi. Tema peas ringleb nii lein ja sellega kaasnev süütunne, hirm mahajäetuse ees kui ka teadmatus, kes ta päriselt on. Teemade käsitlemine oli teoses kohati erinev. Oli kohti, kus tundsin kõiki tegelase emotsioone ning mul tekkis tõeline ettekujutus läbielamistest. Tuli ette ka situatsioone, kus emotsiooni lihtsalt polnud. Lugesin vaid mustalt valgele trükitud sõnu, mis ei kutsunud esile ühtegi tunnet. Kui rääkida sügavatest kogemustest, on oluline, et neid saadaks siiras tunne — et kuulaja tajuks, kui tähenduslik see kõik tegelikult oli. Tundsin lugedes sügavalt puudust just emotsioonidest, mis rikastaksid kogu elamust.

Tegelasi iseloomustavad selles raamatus erilised lood ja kerge pinnapealsus. Igal tegelasel oli oma eriline minevik ja see üks väike veider asi, mis tegelaskuju iseendaks muutis. Algselt jäi mulle mulje, et sellest piisab, aga mida lugu edasi, seda rohkem torkas silma pealiskaudsus. Peategelane ise jättis samuti kohati pealiskaudse maigu. Usun, et sügavamad tegelased oleksid loole palju juurde lisanud.

«Laps olla on nagu palli õhku heita, täiskasvanuks saamine see, kui pall jälle alla kukub. <…> Mulle sai selgeks, et minu enda pall oli juba ammu alla kukkunud, ja ma küsisin endalt, kas ma olin selle üldse, eriti eelmisel suvel, piisavalt kõrgele visanud?» See tsitaat saab minu silmis raamatu kokkuvõtmisega imeliselt hakkama. «Hard Land» räägib poisist, kes tänu suvetööle ja sellega kaasnevatele sõpradele suureks kasvab. Teismeliseks olemise kirjeldamisega on Wells hästi hakkama saanud. Osaliselt tundsin puudust emotsionaalsest sügavusest ning tänu sellele kannatasid ka tegelased. Võin aga tunnistada, et ma nautisin seda jutustust, sest leidsin sealt siiski paljugi, millega suutsin samastuda.

Arvustuse kirjutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Marika Karnetova.