/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16847455t1h03a2.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Martin Walkeri põnevikke «Patriarh», «Templirüütlite viimane saladus» ja «Saatuslik jälitamine» ning Jørn Lier Horsti põnevikke «Kuiv maa» ja «Kui meri rahuneb».
/nginx/o/2025/04/17/16783463t1h958c.jpg)
Kui võtta põnevikke soovitada, siis kulinaarse avanguga haakub ilmselgelt kõige paremini Martin Walker ja tema prantsusmaised politseinik Bruno lood. Noid raamatuid on eesti keelde juba pea kümmekond jõudnud, kuuldavasti olla tulekul ka kuritöine kokaraamat. Ja tubli seitse on veel tõlkimata, nii et Bruno ja köökimise ja tõsihea südaeuroopaliku põneviku austajatel on põhjust edasi elada küll. Kuigi natuke on siin mõnusa eluga tagasi tõmmatud ja tumedamat poolt sisse toodud, on kogu võlu alles. Natuke valu on lisaks tulnud. Ajapikku ka ajalugu ja inimsuhtlust. Ja seda ei saa heale kirjandusele kuidagi pahaks panna. Inglane ikka Prantsusmaad eestlasele tuttavaks teha oskab, ei lähe ülevoolavaks, just põhjamaisele rahvakillule paras lõunamaisemat vahendama. Üks armsamaid põnesarju üldse, kohe hea meel, et vahepeal mõni nägemata jäi, sai mitu tükki järjest lugeda. Ja õiges järjekorras. Kes Walkeriga veel tuttav pole, alustagu algusest. Mida poes pole, on raamatukogus.
/nginx/o/2025/05/10/16833826t1h5674.jpg)
Jørn Lier Horstilt on aga suhteliselt hiljuti eesti keeles ilmunud üks algupäraselt väga värske ning üks kahekümne aasta tagune romaan. Ju on mitmedki William Wistingu telelainelt üles leidnud, paljudki Horsti seniseid üksi või koostöös tehtud põnevikke lugenud. Tõhus Norra värk ilma enamikku põhjamaiseid kolelugusid painavate ülepingutusteta. Ma täitsa usun neid jutte. Ja üha enam armastan seda, et lugu looks, aga kui raamat annab mulle inimlikul tasandil oma maa ja rahva kohta midagi tunda, siis see ongi äge. Kirjaniku asi on õige nõel lugeja õigesse soonde susata. Ja William Wisting on algusest saadik enam-vähem valmis olnud – ta küll vananeb, aga ta ei pruugi surra. Ega kirjandus peagi täpselt nagu päris elu olema. Sestap hea kaeda pika vahega loodud lugusid.
Nojah. Ma muidugi ei taha, et teised superkangelased Jack Reacheri peale kadedaks läheksid ja mind unenägudes kummitama tuleksid, kuid möödaminnes mainin, et Lee Childi «Kesköine järjekord» on täiesti saadaval. Kes Reacherit teab, sellele pole pikemat juttu vaja ja kes ei tea, mingu ja saagu tuttavaks. Reacher on väga sõbralik mees. Enamasti.