/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16849085t1hefb6.jpg)
Lea Kreinini «Minu Ungari» meeldib kindlasti neile, kes lähenevad huviga «tahaks Ungarist rohkem teada saada». See lugude kogumik sobib nii reiside planeerimiseks kui ka reisile kaasa, sobib kõigile ungari keelt ja kultuuri õppivaile eestlastele (neid on päris palju, eestlased peavad ungarlasi uhkusega oma keelesugulasteks, kuigi ungarlased seda sugulust pigem häbenevad, nagu raamatust selgub).
Mida siin lehekülgedel aga väga pole, see on isiklik lugu. Õigemini, see on küll olemas, aga mitte dominantne: raamatu alguses on väike tüdruk, kes satub ENSV-s elades kokku värviliste Ungari spordiajakirjadega ja mingi teleseriaaliga, kust ta ühe imeliku sõna meelde jätab, siis satub ta ülikoolis eesti filli kõrvalt ungarit õppima ja huvitavatele õppereisidele... Nii see algab. Isiklik lugu on täiesti olemas, aga meelega peidetud Ungarit tutvustavate lugude ja tegelaste varju, nii et vahepeal võib pea Ungari-doosist natuke ringi käima hakata. Ungarikeelseid sõnu on ka muidugi palju, üks imelikum kui teine. Ungari on omaette maailm! Olen ka ise sealmail käinud ja seda tunnetanud. Mõni nädal pärast lugemist on mul mälusõelal aga ikkagi isiklikud lood, kultuurikonfliktid, kui nii võib öelda. Näiteks kuidas Lea tudengina käis maisiraksus ja korterinaabritele oma jutuga vahele jäi või kuidas ta hapukoorega ühe korraliku kohaliku vürtstoidu ära rikkus. Toidust on raamatus väga palju juttu!
/nginx/o/2025/04/28/16805158t1hb457.jpg)
Ka poliitikast on juttu. Miks nii paljud noored tänapäeval Ungarist minema kolivad – eks see ole seesama põhjus, miks ka Lea sealt lõpuks ära tuli. Ja õiget põhjust, miks just Ungari nii «ära keeras», justkui polegi.
Mul on meeles üks hetk enda Ungari reisist, istusime mägedes ja sõime guljašši (see on supp, eksole), pea kohal roheline katus, viinamarjad otse me peade kohal, veiniklaasid ees, vaatasime kaugusse ja ütlesime: see on peidetud paradiis. Kusagil siin teiste Euroopa maade vahel, ilma mereta, oma mägede, oma reeglite ja oma uhkusega. Igatahes tuleb siit raamatust välja see tõmme, mis Lead tõmbas. Miks ta oli valmis sinna kolima, kentsaka bürokraatiaga rinda pistma, lapsed umbkeelsetena kohalikku kooli panema ja üsna väikese palga eest ülikoolis eesti keele lektoriks hakkama.
Öeldakse, et Eestis on «Ungari-hullude hõim» ja arvatavasti tekitab see raamat nii mõnegi hõimlase taas juurde.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.