/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/18/16853555t1h4ccd.jpg)
Mis on see sild, mis ühendab kõiki eestlasi üle põlvkondade ja üle maailma? Minu meelest on see sild muusika. Teatud laulud, mida me kõik teame.
«Maailm on imeline, kui elad oma õue all...»
«Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...»
Juba esimeste taktide peale vallanduvad endorfiinid ja mälestused. Selleks peab muidugi olema piisavalt varajane ja tihe kokkupuude nende lauludega!
/nginx/o/2025/05/16/16847800t1hd884.jpg)
Maailmaga on nagu on, keerulised ajad. Uue põlvkonnaga samamoodi. Väidetavalt pole olnud varem selliseid lapsi, kes elaks oma vanematest niivõrd erinevas infosüsteemis. Mida nad täpselt oma ekraanidelt vaatavad, mis keeles ja mis «keeles» see kõik seal toimub? Minu meelest tuleb sellega teadlikult tegeleda, et lapsed lisaks Ameerika, Jaapani ja mis iganes kultuuri pealetungi kõrval saaksid osa ka Eesti kultuurist. Ja piitsameetodi asemel on alati parem präänik, näiteks laul «Täna sööme kommi, homme sööme kommi!» Mäletan, kuidas ma omal ajal New Yorgi äärelinnas vastuvoolu ujudes üritasin last saada eesti keelt kõnelema ja mulle oli väga abiks toonane «Kõige suuremad sõbrad» DVD, kust sai ETV kuldaegade (1970ndate-1980ndate) lastesaadete laule vaadata ja kaasa laulda. Sain lapse eesti keeles laulma küll ja siiani on ta, kuigi poolameeriklane ja praegugi New Yorkis elav, ikkagi eestlane, oma osa selles on need laulud, mida ta teab ja kaasa laulda oskab.
Nii et ühest küljest on «Lasteekraani laulud» mõeldud globaalse küla noorele eestlaste põlvkonnale.
Jah, need raamatud on mustvalged ja täis retrohõngulisi pilte, aga laulude esitusteni viivad ruutkoodid on miski, millest lapsed tänu oma kultuurikontekstile kiiresti aru saavad. Ja enne kui hilja, oskavadki juba laulda «kus mu traksid on...?», kui miski kadunud on.
Lisaks laulusõnadele ja esitustele on raamatus kolmas kiht: anekdootlikud lood Lasteekraani tegijatelt. Need nn köögipoole-lood pole küll mitte päris tavaline lastekirjandus... Seda arutasime ka ETV töötajatega, kellest mitmed olid põnevil ja tänulikud, et ma Lasteekraani mälestuste kogumise ette võtsin. Samas olid nad küsivad: kellele need «Lasteekraani laulud» ikkagi mõeldud on? Kui need on lasteraamatud, kuidas sobivad sinna «Vandersellide» saate tegijate meenutused, et nad jõid külmas saunas kuuma sauna mängimiseks viina? Nojah, ja see pole ainus koht, kus vandersellid oma viinavõtmist meenutavad...
Minu vastus pärast järele mõtlemist oli see, et tegu ongi kogupereraamatuga. Vanemad loevad ahnelt neid anekdootlikke lugusid, lapsed neid esialgu ilmselt lugeda ei malda, ja kui ka loevad, siis tegelikult pole neis lugudes midagi vägivaldset, võrreldes sellega, mida nad paraku nagunii oma ekraanidelt kogenud on. Mismoodi voolas «Mõmmi ja aabitsa» karumaskide all higi või kuidas tuli «Väikeses nõias» elus eesel stuudiosse saada ja mis ta seal peale hakkas – las lapsed loevad, kui nad selleks valmis on! Mulle tundub, et inimeste jagamine «lasteks» ja «suurteks» on nagunii kahtlane kontseptsioon. Eelkõige oleme kõik inimesed, oleme kõik hingelt lapsed, ja oleme eestlased.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.