INTERVJUU ⟩ Clare Mackintosh jättis politseitöö ja hakkas kirjanikuks: «Arvan, et mõrvast mõtlemine on üpris tervislik»

Clare Mackintosh on endine politseinik, kellest on nüüdseks saanud mitmeid auhindu võitnud kirjanik. Värskelt ilmus eesti keeles «Konstaabel Morgani mõrvalugude» sarja kolmas raamat pealkirjaga «Teiste inimeste majad». Kõigest sellest saab lähemalt kuulda õige pea, sest Mackintosh esineb festivali HeadRead raames neljapäeval, 29. mail kell 17 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb Helen Pärk. Avaldame sel puhul intervjuu autoriga, mille tegi eelmise aasta novembris keskraamatukogu vestlusõhtu raames Aleksandr Popov.

Mis on su lemmikraamat ja mis autoreid soovitad?

Mul ei ole ühtegi kindlat lemmikraamatut. Mulle meeldivad mõned klassikud, nagu Daphne du Maurier’ «Rebecca». See on imeline raamat … aga mul on palju lemmikautoreid ja nad on peaaegu kõik naissoost. Mulle meeldivad väga Ruth Ware ja Lucy Foley.

Kas oled lugenud mõnda raamatut, mille järel oled mõelnud, et oleksid võinud selle ise kirjutada?

Jah, S. J. Watsoni «Ei. Tohi. Magama. Jääda». Selle süžees on vapustav pööre. Mäletan hästi, kui seda lugesin. Kirjutasin sel ajal vist oma esimest raamatut või äkki olin selle juba lõpetanud. See oli küllaltki mu karjääri alguses, aga lugesin seda raamatut ja kiljatasin valjult. See on suisa geniaalne.

Kuidas jõudsid järeldusele, et tahad kirjanik olla?

Claire Mackintosh, «Ma lasen sul minna». Foto: Raamat

Tahtsin lapsest saati kirjanikuks saada, aga ei teadnud kedagi, kes töötab loovas valdkonnas. Kõik töötasid kontorites. Ma ei tundnud ühtegi kunstnikku, kirjanikku ega loovisikut, seega ei mõelnud ma sellele kuigi tõsiselt ja liitusin politseiga.

Aga pärast laste sündi hakkasin veebis blogi kirjutama ja sellele tekkis palju lugejaid. See oli esimene kord, kui mu kirjutised said tagasisidet. Ja see tuli inimestelt, kel polnud mingit kohustust olla lahke. Su ema ja õpetajad peavad ütlema, et oled väga hea, nutikas ja hea kirjutaja, aga ühtäkki kommenteerisid mu postitusi võhivõõrad ja seetõttu hakkasin kirjutama ka lugejaid silmas pidades. Pärast seda kirjutasin «Ma lasen sul minna» (Mackintoshi debüütromaan – toim) ja mu elu muutus.

Mismoodi näeb välja sinu kirjutamisprotsess? Kui palju pead eeltööd tegema ja kui kaua aega ühe raamatu kirjutamiseks kulub?

See võtab tavaliselt umbes aasta. Ma ei tee enne alustamist üldse eeltööd, vaid vastavalt vajadusele. Tavaliselt kirjutan käsikirja esimese versiooni ja alles pärast seda hakkan uurimistööd tegema, sest kui teeksin seda enne, on võimalik, et lugu muutub ja uuritud element muutub kasutuks.

Esimese versiooni kirjutamine võtab viis-kuus kuud aega ja seejärel toimetamine umbes järgmised viis kuud. Kui jõuan sellega lõpupoole, hakkan juba järgmisele raamatule mõtlema ja kogu protsess algab taas.

Kas lähened erinevatele žanritele erinevalt?

Clare Mackintosh, «Pärast lõppu». Foto: Pegasus

Kirjutamisprotsess on üpris sama, aga kui kirjutan põnevikke, siis pean pöördele, detailidele, ajastusele ja vihjetele palju rohkem tähelepanu pöörama ja kõik ette planeerima. Kui kirjutasin «Pärast lõppu», mis ei ole triller, vaid ühe perekonna lugu käsitlev romaan, siis keskendusin palju rohkem tegelastele endile. Selliste lugude puhul on tegelased ise need, kes loole kõige rohkem annavad, seega pean keskenduma sellele, millised nad on ja mida teeksid järgmisena.

Järgmine küsimus ongi raamatu «Pärast lõppu» kohta. Oled intervjuudes öelnud, et see on sinu jaoks kõige isiklikum raamat. Kas võiksid seda natukene avada?

Jah, see on mu kõige isiklikum raamat. Mul sündisid kaksikud pojad kaksteist nädalat enneaegsetena, aga kõik läks algul hästi. Umbes viis kuud hiljem jäi üks neist aga haigeks ja pidime tegema otsuse, kas hoiame teda masinate abil elus või mitte. Tollal ma ei mõelnud temast lahti laskmisele, aga küsisin arstilt, et mis saab, kui me ei jõua abikaasaga ühele meelele. Arst vastas, et peame jõudma, sest vastupidise tagajärg on mõeldamatu.

Aastaid hiljem mõtlesin vanematele, kes võivad paarisuhtes toimida imeliselt, ent samasse situatsiooni panduna, lapsevanematena, ei suuda nad ühise otsuseni jõuda. Lastesaamise puhul on see huvitav, et armastad partnerit sama palju nagu varem, aga järsku sa lihtsalt armastad oma last rohkem ja valid alati tema.

Sellisel hetkel oma partneriga mitte nõustuda on justkui võimatu olukord, mis ei tohiks juhtuda. Mulle meeldibki kirjutada võimatuna näivatest situatsioonidest, olgu teemaks kuritegevus või mingi moraalne dilemma, nagu raamatus «Pärast lõppu».

«Pärast lõppu» oli väga kaunilt loodud, aga paljudest arvustustest tuli ka välja, et lõpp tekitas inimestes segadust …

Ma tean, lõpud ongi keerulised. Mulle meeldib tekitada lugejas lõpetatuse tunnet, aga samas panna lugeja mõtlema selle üle, mis edasi juhtub. Põnevike puhul võib see olla pööre või lihtsalt väike vihje, et asjad lähevad edasi, või viide, et tulevikus toimub mingi kuritegu, sest elu ei ole lihtne ja üheplaaniline ega alati õnneliku lõpuga.

Kui ma olin politseinik ja keegi pandi näiteks mõrva pärast vangi, siis see ei olnud lõpp. See inimene peab edasi elama teadmisega, et on kellegi tapnud ja kaotama aastateks oma vabaduse. Ohvri perekond peab tegelema traumaga, mille kuritegu neile tekitas. Seetõttu mulle ei meeldi lõpud, kus kõik on ilusa lipsuga kinni seotud ja kaunis. Minu raamatute lõpus on alati väike pööre.

Clare Mackintosh, «Laske mul olla». Foto: Raamat

Kas ka sinu põnevikud põhinevad mingil määral päriselul?

Absoluutselt, väga erinevatel viisidel. Ma ei saa rääkida juhtumist, mis inspireeris mind kirjutama raamatut «Laske mul olla», sest see räägiks pöörde ära, aga see põhineb Ühendkuningriigis väga tuntud juhtumil. Kuulsin sellest kunagi ning tahtsin seda ja selle mõju perekonnale ja tuttavatele rohkem uurida.

Seega jah, mõni mu raamat baseerub päriselus aset leidnud juhtumil, aga üldiselt on tegemist idee või kontseptsiooniga nagu «Pantvangi» puhul, mille tegevus toimub lennul Londonist Austraaliasse. Sain idee selle raamatu kirjutamiseks, kui olin ise lennukis, et lennata Suurbritanniast San Franciscosse. See on väga pikk lend ja mul olid lapsed kaasas, mis tegi selle veelgi pikemaks. Mõtlesin lennusaatjale kardina taga, tuled olid hämarad ja kõik magasid. Ja siis liikus mu mõte sinna suunda, et mida see lennusaatja teeks, kui talle antaks ultimaatum ning ta peaks valima oma perekonna ja reisijate turvalisuse vahel. Selles mõttes on see nagu «Pärast lõppu». Mulle meeldib panna oma tegelasi, kes on täiesti tavalised inimesed, absoluutselt kohutavatesse situatsioonidesse, et vaadata, kuidas nad toime tulevad. Sama võiks juhtuda ju ka päriselus.

Kuna sa ei ole mitte ainult põnevuskirjanik, vaid ka endine politseinik, siis kas keegi on sinu käest uurinud, kuidas sooritada ideaalset kuritegu?

See on imehea küsimus. Ikka on küsitud. Ma loodan, et see ei ole küsijate päris eeltöö, vaid pelgalt uudishimu. Ma ei tea, kas ideaalne kuritegu eksisteerib. Kas saab jääda tabamata maailmas, kus jätame igale poole nii palju tõendeid? Aastaid tagasi pidi muretsema ainult DNA ja sõrmejälgede pärast, aga tänapäeval ei ole asi enam ainult füüsilistes tõendites.

Kirjutan praegu raamatut, kus üheks uurimisliiniks on asjaolu, et kui sa sisened mingisse hoonesse, siis su telefon hakkab otsima Wi-Fi-võrku, millega ühenduda. See kõik on automaatne ja sa ei pea sellega reaalselt ühendumagi, aga uurijad saavad selgeks teha, kes ja millal mingile võrgule päringu saatis. Seega sul peaks telefon kogu aeg lennurežiimil olema. Isegi see jätab jälje, kui paned telefoni autolaadijasse. Ka kaardimaksetest jäävad märked. Seega – soovitan kedagi mitte mõrvata.

Järgmine küsimus on sinu interneti otsinguajaloo kohta. Kui keegi uuriks sind ja sinu otsinguajalugu, siis mida nad sinu puhul kahtlustada võiksid?

Imeline küsimus, ma teen kohe oma brauseri otsinguajaloo lahti ja ütlen teile, mis seal kirjas on. Nii … siin on palju igavaid asju mu laste jaoks, aga siin on näiteks ka küsimus, et kui kaua võtab surnukeha happevannis lagundamine aega. See on tore. Olen ka uurinud põlvevalu kohta, aga see on pigem seotud mu vanusega … Siis on siin veel palve, et ChatGPT mulle lõhkeainetest räägiks ja seletaks, kuidas pomme ehitada. Natuke ka sel teemal, kuidas vaiba alt ilma DNAd jätmata verd eemaldada. Selle kõige põhjal on üpris kerge järeldusi teha.

Clare Mackintosh, «Pantvang». Foto: Kirjastus Pegasus

Kas sul on siiani politseis kontakte, kelle käest nõu küsida?

Mul on väga palju kontakte. Selle raamatu jaoks, mida praegu kirjutan, on mul WhatsAppis viie inimesega grupivestlus. Üks on kohalik politseiülem, teine töötab kohtuekspertiisis, kolmas tegeleb digivaldkonnaga kohtuekspertiisis. Nad on kõik oma valdkonna tipus.

Mis on kõige huvitavam asi, mida oled raamatut kirjutades teada saanud?

Ma olen nii palju erinevaid asju õppinud. Näiteks õppisin väga palju «Pantvangi» kirjutades. Sain teada, kui lihtne on ohtlikke asju lennukisse viia. Me kõik teame, et lennukisse ei või viia lõhkekehi, aga sa võid erinevate asjade tükikesi võtta. Teised reisijad võtavad teised tükid ning kui te need lennukis kokku panete, saate vabalt teha relvi või muud sellist. See on hirmuäratav ja murettekitav.

Oled kirjutanud väga palju krimkasid. Kas see on mõjutanud ka seda, kuidas sa maailma näed? Äkki oled hakanud tuttavaid kahtlustama?

Arvan, et tegin seda juba ammu. Politseinikutöö õpetas mulle, et head inimesed teevad halbu asju ja halvad inimesed teevad häid asju. Mitte miski ei erista mind ja sind inimestest, kes panevad toime kuritegusid. Kõik oleneb lihtsalt olukorrast. Arvan, et oleme kõik võimelised jubedaid kuritegusid toime panema.

Võid küll arvata, et sa ei paneks mitte kunagi ühtegi kuritegu toime, aga kui oled ohus, kaotad oma kodu, satud rahalistesse probleemidesse, keegi ähvardab sinu armastatut … meil kõigil on teatud piir ega tea täpselt, milleks oleme võimelised, kui selle piiri ületame. Kirjanikuna on see väga huvitav teema, millest kirjutada – kuidas täpsemalt inimesed üle piiri viia. See teeb ka tegelased palju huvitavamaks, kui pelgalt stereotüüpne pahalane, kes ongi lihtsalt üdini halb. Ohtlik kurjategija, kes hooldab oma haiget ema või armastab oma kassipoega on palju paeluvam tegelane kui mustvalge antagonist.

Viimane küsimus on sarja kohta, mida hetkel kirjutad. Kuidas sul Ffion Morgani jaoks idee tekkis? Mis sind mõjutas?

Clare Mackintosh, «Teiste inimeste majad». Foto: Raamat

Mu krimiraamatud saavad alguse mingisuguse laiema ideena, nagu lennukis olemine või mõte, kuidas inimesi jälitatakse. Ffion Morgani sarja puhul oli see aga teisiti. See sari ei alanud ideega nagu tavaliselt. Seisin oma väikses kodukülas järve ääres, kus iga aasta alguses korraldatakse ühine suplus. 1. jaanuaril läheb umbes sada inimest koos vette ja alustab aastat karastava suplusega. Kõik minu ümber kiitsid, kui ilus seal järve ääres tol hetkel oli. Oligi ilus. Kõik rääkisid, kui väga meil veab, et saame niivõrd kaunis kohas elada. Aga minule turgatas sel hetkel hoopis mõte, et mis siis saaks, kui laip praegu pinnale tõuseks.

Krimikirjanikuna ei ole mul ainuüksi veider otsinguajalugu, vaid mõtlen kogu aeg surmale ja mõrvale. Kui Eestisse tulen (Mackintosh külastab Tallinna mai lõpus kirjandusfestivali HeadRead raames – toim) ja seal ringi jalutan, siis ma ei mõtle, et küll Eestis ikka on ilusad pargid, vaid sellele, et kui ma mataks seal pargis mingi puu alla laiba, siis kui kaua võtaks aega, kuni keegi selle leiab.

Igatahes mõtlesin sellele laibale muudkui edasi ja siis tuli mul järsku pähe mõte tegelasest nagu Ffion. Ta on ainuke tegelaskuju, kes on mulle selgesõnaliselt öelnud, mida ta tahab öelda ja mida teha. Ta on väga enesekindel ja temaga on üpris raske koostööd teha. Armusin temasse kohe.

Tegin sinu kohta uurimistööd ja sain teada, et sul on aias kits. Loodan, et ta pakub sulle pidevate mõrvamõtete vahele natuke helgust.

Ärge saage minust valesti aru. Ma ei mõtle mõrvast sugugi süngel moel. Mulle meeldib sellest mõelda. Ma olen tegelikult väga rõõmus inimene. Mulle meeldib naerda. Arvan, et mõrvast mõtlemine on üpris tervislik, sest kui ma sellest järjepidevalt mõtlen, siis mul ei jääkski aega seda päriselt sooritada.

Aga kitse võtsin ma kogemata. Tema nimi on Pete, või siis Peter, kui ametlikult räägime. Ta elab koos lammas Shauniga põllul ja kuigi Shaunile ja ta sõpradele meeldib Pete’ile vastu joosta, siis Pete’ile ei meeldi see üldse. Mul on kits, lammas ja kolm koera. Nende viiega on palju kergem tegeleda kui oma kolme teismelisega, kellele meeldib ka vahepeal sõrgu kokku lüüa. Elu on kiire.