/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/21/16861000t1h1364.jpg)
Ingeborg Arvola äsja ilmunud romaan «Vestersand» jätkab ajaloolist triloogiat «Laulud Põhja-Jäämere äärest». Sarja esimene osa «Nuga tulle» ilmus 2024. aastal. Arvola laseb soomekeelsetel sõnadel taas muu jutustamiskeelega sulanduda, andes tekstile omalaadse poeetilise noodi, mis võimaldab lugejatel paremini tajuda toda multikultuurset ühiskonda, milles lugu areneb ja mille igapäevaelu suuresti mõjutas usk üleloomulikesse jõududesse.
Brita Caisa ja Mikko kannavad arestimaja karmides tingimustes karistust oma taunitava kooselu pärast. Kui naine lõpuks vabaneb, ei tea ta, kuhupoole minna, mis temast õigupoolest saab ja kas Mikko üldse tema juurde jääb. Lapsest, keda Brita Caisa ootab, pole mees veel kuulnudki.
Teos keskendub Brita Caisa ja Mikko oma kodu rajamise püüdlustele kogukonnas, kus neid ümbritseb mõistmatus, hukkamõist ja ebaõiglus, kuid kus leidub neidki, kes ulatavad abikäe. Brita Caisa ja Mikko keelatud armastuse lugu on täis kirge, lootust ja pettumust, sündi ja surma.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/05/21/16860973t1hd4bc.jpg)
«Nüüd istun mina siin ja Mikko teises arestimaja otsas,» ütlen ma. «Meid mõisteti süüdi taunitavas kooselus ja konkubinaadis, aga seda viimast ei suudetud tõestada, nii et Mikko pääses sunnitöövanglast.»
«Tore meenutada, kui ükskord vana ja hall oled,» irvitab Küüru-Hilma kambrinurgast, mis on välisseinast kõige kaugemal. «Kuidas suurtalunik ohverdas kõik selle nimel, et saaks sinuga öö veeta.»
Poleks pidanud rääkima, mõtlen ma. Küüru-Hilma on väikest kasvu ja oma kortsude all armas, räägib palju ja paneb meid teisi veelgi rohkem rääkima, just nagu poleks ükski asi tõsine, küünitab ette ja ütleb, et isegi Vesisaaris lõksutab rahvas minu ja Mikko kohtuasjast. Küüru-Hilma istub kinni selle eest, et hakkas pärast leseks jäänud naabrinaisel külaskäiku Tiperinpääl rahvast tülitama. Sõbratar Niska on samuti aastates, aga tumedate juuste ja tugevate õlgadega. Mõlemad hakkasid ühel usukokkutulekul lestaadiuslastest jutlustajate mõjul keeli rääkima. Nad jätkasid sisutute häälitsuste tegemist väljas rahva hulgas, läksid Tiperinpäält kveenilinna ja tagasi kirikuaeda, muudkui lauldes ja karjudes, sest Jumala vaim oli neile peale tulnud. Nad huilgasid kiriku ees ja kiriklas ega suutnud järele jätta.
«Ei paista just nii, et sa kahetseksid,» lisab Küüru-Hilma, kui ma ei vasta. „Sul on pasas istudes selg nii sirge.»
«Mina ka ei kahetse,» ütleb Niska. «Mul pole nii soe olnud sestsaadik, kui vanamees veel elas, Jumal on mul naha all, katsu.» Ta sirutab käe Küüru-Hilma poole, kes katsub ja noogutab. «Nüüd ma saan aru, miks naised ja mehed Tibergi-lese ukse taha järjekorda võtavad, kui Höök-Jussi ja vana Aron Puranen jutlustama hakkavad. Mul on meeles, et kui olime kveenilinna välja jõudnud, hõikas mu poeg, et tulgu ma tuppa ja heitku pikali, aga ma ei suutnud teda kuulda võtta, ei teda ega tema eite. Mis üks pokripistmine ikka teeb, kui Jumal mulle seltsiks on?»
Niska tõstab oma sooja käsivarre vastu põske, käärib siis käise alla ja naeratab mulle. Naeratus kasvab tasapisi ja paneb minugi naeratuse hõõguma. «Aga ma saan homme välja, Brita Caisa,» jätkab Niska, «ja olen siin ainult kolm ööd veetnud. Sina olid siin juba siis, kui meie tulime, ja sul on vist jäänud rohkem päevi kui kätel sõrmi?»
Noogutan.
«Mida sa lapsega ette võtad?» küsib noor tüdruk Lajla, kes ei näe küll välja nii, nagu kuuluks sellisesse kohta. Kas ta on Aleksist noorem? Või on asi lihtsalt selles, et paksud heledad juuksed ja üllatunud ilme teevad ta lapsikuks?
«Lapsega jah!» ütlevad vanad naised kooris ja nõjatuvad minu poole.
Panen käe kõhu peale ja tunnen kumerusega kohtudes rõõmu.
«Sa võid endal juuksed maha lõigata,» ütleb tüdruk ning näitab pöidla ja nimetissõrme vahele, «nii laia riba selja tagant, siis seod juuksesalgu sõlme, pakid sellele lund ümber, paned lumenutsaku oma kõige ilusama põlle sisse, teed põllesse nii mitu sõlme, kui mitu korda sa mehega olid, seejärel uputad põlle merre. Siis külmub laps surnuks ja muutub lumeks, mis voolab sinust välja, ja ta upub ära ja veekeeris viib ta kaasa ja uhub minema, üks ... mu sõbranna tegi nii ja see aitas.»
«Ma ei võta midagi ette,» ütlen otsustavalt. «See on tüdruk.»
«Ja eks leidub ka muid ja paremaid viise, kuidas end aidata,» arvab Niska. «Kuni see pole veel liiga pikalt kestnud. Küllap sa tead nii mõndagi sellist pääseteed, Brita Caisa, ma näen seda su olekust. Ma ise pissisin kirve peale, kui taipasin, et ootame vanamehega kümnendat, kümne aasta jooksul kümnendat, ma pissisin kirve peale, lõhkusin selle kirvega puid ja siis tuligi veri.»
«Kas sul õnnestub suurtalunikule mehele minna?» sosistab Küüru-Hilma. «Kas sinust saab peen taluperenaine, kellel on lambad ja lehmad ja hobused ja pitsid varrukatel?»
«Ta on abielus,» ütlen vastumeelselt, «aga ma jätan oma lapsed alles. Kõik oma lapsed.»
«Lapsed on Jumala kingitus,» noogutab Küüru-Hilma. «Selle lapse, kelle ma sain enne abiellumist, võttis meesterahvas endale, tal endal ei olnud poegi, ainult tütred, ma ei näinud poissi enam kunagi.»
«Kas su talunikul on varasemast palju lapsi?» küsib Lajla ja vaatab mind nii, nagu ei suudaks päriselt uskuda, et ma istun siin, kus ma istun.
Raputan pead. Äkitselt tunnen, et pakane tungib läbi hõredate seinte sisse. Palgid on vanad ja sellest on tükk aega möödas, kui keegi nende vahesid toppis. Siin on neli lavatsit, iga seina ääres üks. Need on parasjagu laiad, et sinna soojuse hoidmiseks kahekesi ära mahuks, põrandaplangud on tahmast ja saastast süsimustad. Ma olen olnud nii kindel. Mis see leib ja vesi ära ei ole, kui vabaks saades ootab meid Mikko? Mis see häbi ikka teeb, kui tema on minu kõrval?
Aga kas on? Hapukas röhatus paneb kurgu kipitama. Hambad tunduvad kleepjad, kui neist keelega üle libistan.
Mõelda vaid, kui ta kannab karistuse lõpuni ja sõidab koju Askalaiste tallu Gretha Lisa juurde?
Mis on Mikkel Aska sugusel mehel vanglasse asja? Küüru-Hilma ütles tema kohta suurtalunik, muie suunurgas, aga just suurtalunik ta ongi. Oli. Neideni parima talu peremees. Nüüd istub ta kinni ja vaatab samasugust räpast põrandat, võib-olla tema meel muutub. Kui Gretha Lisa ootab värske leivaga trepil ja sirutab käe. Paluvalt. Otsusekindlalt, ütleb tule ja võtab tal käest kinni ... Tuuleiil pressib meile ligi, õhus on tõmbe tunne nagu Gretha Lisa sõrmed Mikko käel. Vahetas kogu hea elu mõne öö vastu aasal – suilisega. Minuga, kellel on abieluvälised lapsed. Minuga, kel pole muud vara kui Okki piibel ja Ämmy sõlg.
Kui tema ja Gretha tahavad mu tütrekest, kui too ilmale tuleb, saavad nad ta endale, sest mul endal pole mitte kui midagi. Tüdruk vahetab mu kõhus asendit. See rahustab mind. Hingan välja, teadmata, et hoidsin hinge kinni.
«Teie sõnad võivad kahju teha,» ütlen enesekindlalt ja vaatan silma naistele, kes istuvad ja mind tähelepanelikult jälgivad. «Ärge rääkige lapsest, kelle mees endale võtab, kui teiega ühes kambris viibib keegi, kellega see võib juhtuda.»
Vanad naised löövad risti ette, pilk maas. Küüru-Hilma kortsuline ülahuul liigatab, aga häält ei tule.
Tõusen püsti ning tõmban põrandale ukse ette ühe ja luugiava alla teise joone. Nii. Nüüd ei leia sõnad kellegi kõrvu. Nüüd jäävad need sõnad siia. Nüüd painavad need sõnad ainult minu kõrvu, ainult minu mõtted muutuvad rahutuks. Sellest pole midagi, varsti tõukab nälg nii rahutuse südamest kui ka mõtted peast, siis jääb järele vaid tahe.