/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/09/16534659t1h17b4.jpg)
Kuulasin «Minu Tai saared» raamatu hiljuti üle, paberi peal on see ammu otsas, aga audioäppides on saadaval mõnus kuulamine, autori enda sisse loetult. Soovitan audioäppidega tutvuda, sest kuulamise võimalused täiendavad lugemise võimalusi mitmeski mõttes.
Mäletan, et selle raamatu ilmumisele järgnes pisike skandaal (Tai-)eestlaste konnatiigis: üks populaarne blogija, kes ka Tais elanud, heitis Annela raamatule palju asju ette. Nüüd on möödunud kümme aastat ja aeg näitab – minu meelest küll – seda, et «Minu Tai saared» on ajaproovile vastu pidanud.
/nginx/o/2025/05/23/16865019t1hdb9f.jpg)
Mida toona ette heideti? Eelkõige kõike seda, mida raamatus polnud ja siis ka seda, mida raamatus oli. See oli Annela maailm. Kergelt iroonilises kastmes, samas siiski püstipäise uhkusega sedastas ta tegevuse alguseks oma tubli karjäärinaise maailma. Kõik oli tehtud, mis kolmekümnendaks eluaastaks teha vaja, välismaal õpitud, rahvusvahelises firmas töötatud, mees leitud, maja ehitatud, lapsed saadud. Taustaks on needsamad isikuomadused, millest saab aimu Annela teises raamatus («Minu Setomaa», mis ajaliselt toimub vahetult pärast perekonna poolt aastat Tai saartel): tahe ja samas ka oskus kõike-kõike teha, mitte millestki loobuda ja aina ringi rabeleda.
Taid seostatakse eelkõige seksiturismiga ja eks see teema tuleb ka kolme pisilapsega pere ellu, sest nad elavad peamise aja korterite kompleksis, kus saladusi pole. Lapsed on veel nii väikesed (kui ma ei eksi, siis olid vanused neil toona 1, 3 ja 5), nende probleemid on teise koha peal, seksiturismi nad märgata ei oska. Mulle – kes ma ka omal ajal väikeste lastega päris palju reisida üritasin – on raamatus äratundmist ja kaasaelamist palju. Ja mina naudin ka neid tekstilõikusid, mis võiksid toimuda kus iganes, selleks pole vaja Tai saari, aga on vaja kolme last, ilma tugisüsteemideta lapsevanemat ja tema mõtlevat meelt. Mulle meeldib ka see, kuidas Annela tõmbab kohati paralleele oma juurtega, Setomaaga. Külakabelid ehk tsässonad on täitsa samasugused kui Taimaa altarid, mida igal sammul kohtab. Ja hommikuti peseb ta käsitsi pesu täpselt samamoodi, nagu tegi seda ta maavanaema. Mulle meeldib ka tema innovaatiline mõtlemine, seoste märkamine ja lahenduste pakkumine, selle tipp on raamatus koht, kus ta töötab välja välismaal viibivatele Eesti taustaga lastele riiklikult rahastatava e-kooli süsteemi. (See oli kõik tükk aega enne koroonahullust ja idee tundub ka praegu väga realistlik ja meie keele-kultuuri hoidmiseks vajalik, paraku Annela idee konkursil raha ei saanud.)
Mis mulle raamatus vähem meeldib, on pidev kordamine kolme väikese lapse olemasolu kohta. Jah, ma saan aru, et see ongi autori maailm ja absoluutselt iga samm toimub selles maailmas. Seda oleks võinud siiski ehk nii 25% vähem korrata ja siis oleks minu jaoks paras olnud. Miskipärast ei meeldinud mulle ka raamatu lõpuosas tekkinud pidetus, võibolla tõstis see hoopis minu enese sees samasugused olukorrad pinnale. See on faas, kus sa oled välismaal elanud juba nii kaua, et enam ei teagi, kuhu sa kuulud, ja hakkad aina tõsisemalt mõtlema, et siia või sinna võiks ju päriselt ka elama tulla. Neid kohti oli kurb lugeda. Samas on reaalselt seal reisijatele need tema sisseelamised ja võrdlused kindlasti hea inspiratsiooniallikas. Mulle meeldis ka üks ajaproovile vastu pidav nipp sealt raamatust, mis kehtib tegelikult kõigi maailma turismi poolt avastatud kohtade kohta: tuleb võtta kohalik kaart ja hakata maha kriipsutama neid kohti, kuhu bussidega/praamidega turiste veetakse. Mis alles jääb, vaat sinna tuleb minna, uurides, kuidas kohalikud inimesed sinna saavad. Tänapäeva turismitööstuse traagika tuleb siin nii ridade vahel kui otsesõnu päris hästi välja.
Enamus raamatust meeldis mulle väga. Annela on autorina isiksus, kes julgeb olla see, kes ta on, balansseerides poliitilise (eba)korrektsuse mail üsna hoogsalt, näiteks vene turistidest kõneldes. Vahel tundub mulle, et äkki ta ka liialdab natuke oma juttudes, pisiasjades: puuviljakogustes ja nii. Aga ühe õige loojutustamise juurde käibki see kahtlus, nii ütles kord üks loojutustaja-guru ja mind tabas ahhaa-äratundmine. Lugu jutustada Annela minu meelest oskab, kui raamatu lõpuosa kohatine venimine välja arvata. Ja ta jutustab mitte ainult enda, aga ka teiste lugusid. Raamatus on täitsa palju miniportreesid. Kursusekaaslane, kes oli traagilise tsunaami ajal Tais ja jäi ellu. Naabrimees, kes lõbutüdrukutega öösel basseinis ujumas käib. Ja nii edasi...
Kogu selle kirevuse taustal on olemas ka arengulugu. Nagu raamatu alapealkiri ütleb, «Rööprähkleja rahunemiskatse». Katseks see jääbki, pigem tuleb nentida, et rööprähkleja ei suutnud rahuneda, sest Eestisse tagasi kolides astus Annela kuningriigipäeval paku otsa, ta valiti setode ülemsootskaks ja algas uus rööprähklemine, uus vaatus tema loost, nimega «Minu Setomaa».
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.