:format(webp)/nginx/o/2022/09/01/14801044t1hc4a6.jpg)
Lily Kingi «Kirjanikud ja armastajad» on lugu leinas, südamevalus ja võlgades naisest, kes töötab ettekandjana, kirjutab romaani ja otsib armastust. Oma lugemiselamust jagab raamatublogija Mariann Vendelin.
1997, Boston. 31-aastane Casey elab venna sõbra eelidandamiskuuris (mis iganes see ka ei oleks) ja tuleb ettekandjana mitme vahetusega tööd rabades vaevu ots-otsaga kokku, kuna supleb kõriauguni võlgades. Tema unistuseks on lõpetada ja avaldada romaan, mille kallal naine on viimased kuus aastat nokitsenud. See ei edene, kuna ta elab raskelt üle ema ootamatut surma ning ahastust lisab järsu lõpu saanud ereda leegiga põlenud afäär. Inspiratsioon saabub, kui Casey kohtub Silase ning Oscariga. Üks meestest paneb ta südame kiiremini põksuma, teine pakub turvatunnet.
/nginx/o/2022/09/01/14801048t1h3998.jpg)
Romaan «Kirjanikud ja armastajad» algab masendavalt. Esimesed 100 lehte jätavad armastusest kättesaamatu mulje. Kõike varjutab südamevalu, leina ja võlgade loor. Sõbrad kaugenevad, silmarõõmud valmistavad pettumuse. Kuskil mälusopis virvendavad noorus ja põnevad ajad, seiklused eri maailma nurkades, palju potentsiaali, aga nüüd on paigal tammumine ja aja raiskamine. Pealkirjast on puudu see, millega peategelane lehtedel kõige rohkem kokku puutub - ettekandjaamet. Kuna ma ei ole teeninduses töötanud, siis pakkusid detailsed tööpäeva kirjeldused huvi. Caseyga oli aga raske samastuda, sest tal on korraga nii palju probleeme - surnud ema, lörris suhted isaga, võlad ülikoolist ja krediitkaartidelt, kopitushaisuga kuuris elamine, kurnavad tööpäevad, tervisemured, pidetu olek kahe peika vahel.
Ometi olin ma kaks päeva hiljem romaani lõpetades sellest vaimustuses. Lugu kulges märkamatult tõusvas joones, alustades sügavalt august ja lõpetades mäeharjal. Kuskil keskel hakkas toimuv märksa rohkem korda minema. Tekkisid momendid, kus ma ennast ära tundsin, sain julgustust valima seniproovimata radu, püüdma unistusi, olema valmis kannapöördeks. Magusad uued algused ja suured-väikesed võidud jätsid raamatut sulgedes mõnusa maigu suhu. Lõpp oli muinasjutuline, Ameerika unistus, aga mõjus väljateenitult. Kindlasti mängis ülevate emotsioonide puhul rolli, et ma ei olnud varasemalt teosest midagi kuulnud ega piilunud ka kirjeldust tagakaanel, nii et kõik oli puhas avastamisrõõm.
Lõpetuseks paar sõna tõlkest, mis oli paras «Ameerika mäed», pakkudes vahepeal nauditavaid lauseid ja rikkalikku sõnavara ning seejärel julmalt kohatut otsetõlget. Näiteks sain aru, miks kohvikus tulist teed telliti, sest kuu aega tagasi astusin USAs selle orgi otsa, et tellisin täpsustamata lihtsalt teed ja sain jäätee. Tahtsin siin tegelikult parema näite tuua, aga muidugi ei kirjutanud ma seda üles ja unustasin ära.