/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/28/16874948t1hcbaf.jpg)
Ingeborg Arvola äsja ilmunud romaan «Vestersand» jätkab ajaloolist triloogiat «Laulud Põhja-Jäämere äärest». Sarja esimene osa «Nuga tulle» ilmus 2024. aastal. Arvola laseb soomekeelsetel sõnadel taas muu jutustamiskeelega sulanduda, andes tekstile omalaadse poeetilise noodi, mis võimaldab lugejatel paremini tajuda toda multikultuurset ühiskonda, milles lugu areneb ja mille igapäevaelu suuresti mõjutas usk üleloomulikesse jõududesse.
Brita Caisa ja Mikko kannavad arestimaja karmides tingimustes karistust oma taunitava kooselu pärast. Kui naine lõpuks vabaneb, ei tea ta, kuhupoole minna, mis temast õigupoolest saab ja kas Mikko üldse tema juurde jääb. Lapsest, keda Brita Caisa ootab, pole mees veel kuulnudki.
Teos keskendub Brita Caisa ja Mikko oma kodu rajamise püüdlustele kogukonnas, kus neid ümbritseb mõistmatus, hukkamõist ja ebaõiglus, kuid kus leidub neidki, kes ulatavad abikäe. Brita Caisa ja Mikko keelatud armastuse lugu on täis kirge, lootust ja pettumust, sündi ja surma.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/05/21/16860973t1hd4bc.jpg)
Vangivalvur, see kõige pikem, toob meile leiba, ühe tüki hommikul ja järgmise õhtul, sest me oleme karistuseks vee ja leiva peal, mind nuheldakse selle eest, et ma ei suutnud trahvi ära maksta. Kui valvur selja keerab ja uksest välja läheb, tõusen püsti, et talle järele minna, Lajla on end samuti püsti ajanud, me kõik paneme tähele soojust, mis koridorist üle ukseläve kambrisse sõriseb, siis aga lüüakse uks pauguga kinni ning koridori ja ahju valgus kaob. Väljaspool kolksatab metall vastu metalli. Õhu soojus ja küttepuude lõhn võbelevad mu näo ees ja hajuvad siis. Silmitsen leivatükki peos. Kunagi mõtlesin, et ma ei ole seotud. Elul on korda läinud minuga paljugi ette võtta, kuid siduda ei ole ta mind suutnud, ei mehe ega koha ega saatuse külge, mind ei ole sidunud ei kohustused ega askeldused, aga selle suletud ukse taga olen kinni niisama kõvasti, kui mu süda on kinni Mikko küljes.
«Tule istu, Priita,» ütleb Niska ja sikutab mind varrukast. «Istu mu ihu vastu. See on veel soe.»
Kaks naist tõmbavad mu enda vahele istuma ja suruvad kumbki oma keha minu vastu, ma tunnen nende jagatud soojust.
«Kas te käisite mööda tänavaid ringi?» küsin ma ja võtan suutäie leiba. «Keset ööd?»
«Ma mäletan kõige rohkem seda, et ma laulsin «Pühimast pühimat»,» ütleb Küüru-Hilma. «Jumalan pyhyyttä.»
«Minul oli mõttes, et lähen vanamehele vastu,» räägib Niska. «Mu poisid ja vanamees olid justkui ... nad hingasid minuga koos. Mäletan inimesi, kes käskisid mul vait jääda, oma poega ja meie naabrit Viinikka talust, kuss, ütlesid nad kõik, nojah, ja pagarit sellest majast, mille pööningukorrusel elavad Lajla ja teised tüdrukud, Pagari-Tuomas virutas mulle luuaga, tõsijutt, aga mina ei tahtnud järele jätta, sest siis oleksid nad jälle ära kadunud, mu poisid ja vana hea meheraas.»
«Kas paljud su omaksed on surnud?» küsin ma.
«Peaaegu kõik,» vastab Niska. «Aga see üks poeg on naise võtnud ja lapsed saanud, nii et mul on mõned pisikesed, keda kantseldada.»
«Tema mees sai merel surma,» ütleb Küüru-Hilma ja noogutab, «täpselt nagu minu omagi.»
Nad löövad risti ette.
Ruttan samuti risti ette lööma, aga jõuan pisukese hilinemisega, teised on juba valmis.
«Ta püüdis hülgeid ja vaalu,» seletab Küüru-Hilma edasi. «Ta oli paatkonnas, kui Gröönimaa alt käidi sadat vaala püüdmas, tema tulistas igal vaalal lõua lõhki, saad sa aru, kui poleks sedaviisi läinud, poleks ma teda uskunudki.»
«Vaalu,» ütlen ma ja pilgutan silmi.
«Nad püüdsid suuri jumikaid,» seletab Küüru-Hilma. «Pane viis meest üksteise järele pikali, siis saad ühe vaala, nii seletas mees ikka, aga eks leidub ka suuremaid elukaid, pirakaid vaalu, keda nad püüda ei suuda, heeringavaalu ja sinivaalu. Ükskord lasi vanamees kogemata heeringavaala pihta ja harpuun kiilus kinni. Heeringavaal tõmbas harpuuni paadi küljest lahti ja mu vanamees oleks pidanud järele andma, tema aga hoidis kõvasti kinni ja ta kisti merepõhja, ja seal oli nii pime, et kõik helendas, kas teile mahub midagi säärast pähe? Kui ta meelemärkusele tuli, sikutati teda parajasti üle reelingu, ta jäi sellest kunsttükist kurgutõppe.»
«Tänavu on palju neid, kes kurgutõppe jäävad,» ütleb Niska. «Ma palvetan pojalaste eest, lapsi niitvat see haigus vist kõige kergemini.»
«Kurgutõppe,» ütlen ma ning südames kihvatab valu ja libiseb mööda ribisid ja rangluud üles, kui mõtlen Heikki peale, aga tal on seal Orrajærvide juures hea, mõtlen otsusekindlalt edasi. Ta on kõigest seitsmene, kuid tüveka kehaga, tal on Magga, kellega mängida, ja Brittastina, kes tema eest hoolitseb. Hea, et ta Pykeijässe kaasa ei tulnud, siis oleks ta kai peale maha jäänud ja mulle järele vaadanud, kui mind Vesisaarisse arestimajja sõuti.
«Nakkus hakkab kurku kinni ja kõri ei tööta enam,» ütleb Küüru-Hilma ja köhatab justkui katsetades. Köhatab veel kord.
«Ma kuulsin, kuidas tohter pagarile ütles, et see on valge pudrutaoline nakkav ollus, kui lapsel kurgus midagi valget näed, tuleb ta teistest lastest eemal hoida, ja midagi külma kurgus võib ehk aidata.»
«Teistest lastest eemal hoida,» itsitab Küüru-Hilma. «Eks ole.»
Naised küünitavad ettepoole, et teineteisele otsa vaadata, ja pistavad siis lõkerdama.