/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/29/16876318t1ha393.jpg)
Andrei Ivanov kirjutab oma uusimas raamatus «Päevad» meie päevasest, mida varjutavad pandeemia ja sõda ning muidugi raamatutest, lugemisest ja kirjutamisest. Loe raamatust katkendit!
Jahe ilm, tuuline. 13. juuni 2021. Tiiger ei salli halba ilma ja peab jahti õhtuti, eriti päeval sündinud Tiiger – kõige kergemini rünnatav loomamärk; ma helistan sulle tagasi, ja pani toru ära. Ema. Chopini ja Sparksi muusika. Dekabrist Lohreri märkmed – teie Dostojevski ei pääse ligigi! Naer, ema naer...
/nginx/o/2025/05/29/16876326t1h2b43.jpg)
Kokkusaamisele Grišaga läksin teksatagis. Bussis nägin maskiga naisterahvast, panin solidaarsustundest samuti maski ette.
Griša ootas mind Stalkeri käigu alguses, tema sõrmel oli ortoos.
«Mis juhtus?»
«Sa ei usu!... Hahaa!... Üritasin kirvega õunapuult oksa maha võtta.»
«Oksa – kirvega?...»
«Oleksin äärepealt omal väikese sõrme maha kaksanud!» naeris ta ning me sukeldusime käiku – ümberringi turistid, kära, sagin.
Griša kõndis, kätt hellasti enda ligi hoides, ja kirjeldas elurõõmsalt, kuidas arstid olid tema tükeldatud sõrme kokku pannud, hoolega nikerdanud, korraldasid isegi väikese nõupidamise, tema aga istus opilaua taga, käsi kardinaavast läbi pistetud, ja kuulas.
«Oli küll üks ärev hetk, mil ma kangestusin, kuuldes enda meelest sõna «amputatsioon», kuid ma kuulsin kindlasti valesti, sest olin ülimalt erutunud, aga muidu ei pakkunud äralõikamist mulle keegi, ehkki pean ütlema, et sõrme väljanägemine oli kaunis kole, no täiesti lootusetu!...»
Aga muidu on tal kõik hästi. Vaimustavad päevad – ilma telefoni ja arvutita; ta oli üksinduses lugenud Plutarchost, Vsevolod Petrovi, Vaginovit, Nikolevi...
«Ja ei teinud mitte kui midagi, kujuta ette! Ei käinud mujal kui vaid mere ääres. Õndsus!»
Griša varjus suvilasse kaks korda aastas – suvel ja jõulude eel. Mõnikord ka tihemini...
Ma oletasin, et jõulukuul sõidab ta tegelikult kuhugi teise kohta, näiteks Viini või Stockholmi, käib kontsertidel, ülikonnas ja kikilipsuga, istub mõtlikult parteris või loožis, või uitab muuseume mööda, täiesti näljasena, meile aga luiskab viisakusest, et me ei solvuks, suvilasse minekust, mistõttu ma mõnikord helistasin talle kiusu pärast, kuid ta võttis mu kõne vastu ja rääkis, et on ahju soojaks kütnud, kuivatab puid, just nüüdsama pani küünlad põlema ja valas endale siidrit, kavatseb süüa kulinaariast ostetud vegekotletti. «Ma tean, et seda ei tohiks süüa, kuid ma ei viitsi midagi otsida, rääkimata kokkamisest, nii palju ma ennast ikka ei armasta... Aga muidu on siin mõnus, vaikne,» ja naeris.
Ma mäletasin hästi rannariba; meenus suur ümmargune laud – tõmbasin ranna kohemaid maha ja heitsin kõrvale laua, manasin silme ette Griša spartaliku magamisaseme: viltune lagi, selle sisse lõigatud kitsuke aken (selliste lagede all magan mina tavaliselt halvasti), nägin raamatuid, mis kasvasid stalagmiitidena üles, vastu jämeda juhtme otsas rippuvatele väikestele lambikestele. Muidugi ei vedelenud tal raamatud kunagi põrandal – see on juba minu vaba mõtteuit, ei mäleta, kas seal lambikesed olidki, tõenäoliselt kandsin ma need kusagilt üle, nagu ka kogu selle minu toas valitseva segadiku, ma kandsin selle mõttes tema suvilatuppa, raamatutel puhkesid portselanõitena tassid, õhus ulpisid kausikesed kuivanud moosiga, veeres rohekaks tõmbunud sidrun, sahisesid kommipaberid, hiir ilmus platsi; laua ja tema magamistoa vahele püstitasin raamatutest seina... Kukepea! Ma kujutasin ette, et tema suvila on ehitatud raamatutest... Ka see on kukepea! Suvila ongi üks suur raamat, kus ta elab, lugedes tasahilju seintele ilmuvaid sõnu...
«Kuid õhtul läheb ikka külmaks,» sõnas ta, «merelt puhub läbitungiv tuul, seega teen ahju tule. Kujuta ette, juunikuu, aga mina kütan!...»
«No ja siis? Ma kütaksin ka hea meelega!»
Millal ma viimati ahju kütsin? Ema juures... Mulle meeldis kütta; mõtlesin nukralt, kuidas olin Huskegaard’s kütnud. Ja varemaltki, üheksakümnendatel, kui isa ei elanud enam meiega koos ja ema töötas hingevaakuvas tehases (Pöögelmanni-nimelises, mõnikord ta töötas öösiti või jäi sinna ööbima), oli kütmine minu peal, kütta oli vaja, me elasime Salme tänaval, seal on enamalt jaolt puumajad, kerged, kivisokliga, kuid puidust seintega, ehitatud kahekümnendatel aastatel, need meenutasid kolmekordseid tarekesi – seisab tare-tareke, selles elab hiireke; meil sigines varakult trepikoja uksele lukk, naaber Sass – tollal veel elus – lõhkus alailma purjuspäi tagatrepi ukse maha, mistõttu see oli alati vineeritükiga lapitud, trepikoja aknad olid samuti sisse löödud, maja jahtus kiiresti, kuid mulle meeldis külma näpistus: tuli käre pakane, on keegi tare sees?... Ma tõmbasin sviitri selga, villased sokid jalga; külmas on midagi metafüüsilist, külm õilistab, sulle kulub ära meeldetuletus, et oled vaid inimene ja kõik ei ole sinu kontrolli all, korteri võid soojaks kütta, kuid tänavat sa üles ei soojenda, inimkonnast rääkimata; ma harjutasin ennast istuma kütmata korteris; kui kodus on külm, sa mitte ainult ei käitu teistmoodi, vaid ka mõtled teistest asjadest, õigemini muust... Panin mängima oma lapsepõlveaegsed plaadid, kuulasin neid, püüdes tuletada meelde midagi niisugust, mida polnud ammu meenutanud (ma panin varakult tähele, et nii mõndagi kaob kõige täiega unustusse, pilkasusekaevu laskuda on iga aastaga järjest hirmutavam, minevikku kadudeta välja tirida on aina raskem, mõni asi aga ei anna ennast enam üldse kätte). Võtsin raamatu, pugesin teki alla ja lugesin kärsituses, lootes leida etteütlemist; mälu vaikis...