/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/29/16877028t1h022d.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Lauri Vahtre uut raamatut «Lilleliseid märkuseid fantasööritsevast vaalaskitsest».
Lauri Vahtrega on alati vahva piike murda ja sõbralikult eriarvamusele jääda nii mõneski küsimuses, aga käesolevale raamatule saan küll vaid tunnustavalt kaasa mõmiseda. Vahtre on hoogsa sulega vormistanud hulga mõtteid, mis moel või teisel küllap iga vähegi keeletundliku inimese peast läbi käinud – ning kamaluga uusigi. Jube äge lugemine, puhas lust ja rõõm keelerägastikes uitamisest.
/nginx/o/2025/05/29/16877026t1h068d.jpg)
Uitmõtete valamine vaimukaks vesteistikaks on paras kunsttükk, ehk küll võib esmapilgul pealtnäha lihtis näida. Vahtre keelele alla ei jää, vastased on võrdsed, pealegi samal poolel. Ei ole tegelikult teisel poolel ka keelekorraldajad, kelle toimetamised küll ajuti koomilised tunduvad. Noh, ega keelemeres liiga sügaval sees supeldes enam kerge ole kaldapealset kõrvalpilku heita. Anname andeks, ent esmalt ka jalaga. Sedasi vennaliku vemmalvopsu korras. Pärast joome teed ja sööme keedist nagu onud muiste.
Üsna muheda muigega loodud lood, ehkki sisult kui mitte teravad, siis terased tingimata. Endiselt ei ole ma autori kõigi seisukohtadega sajaprotsendiliselt nõus. Ei peagi olema, ei tohigi olla. Muidu ei kukuks välja vahvat vaimuvestmist, vaid tüütu loeng, kus üks raiub tuimalt oma tõde ja teised tukuvad tunnikella oodates. Seda muret Vahtre puhul ei ole, raamat on väekas ja kirega kirjutet. Sisuline vestlus vormiküsimuste üle on kerge tekkima – kasutagem võimalust.