/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/06/16697991t1hf55c.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Indrek Koffi ja Olena Londoni graafilist romaani «Ära oota midagi».
Selles on midagi sümboolset ja sõbralikku, et kui ajaloolane võtab kirjutada keelest, siis tuleb keelemeelne kirjanik ja kirjutab ajaloost. Looduses peab valitsema tasakaal, teadis juba Sammalhabe, ehkki ta mõistagi eksis – tasakaalus loodus seisaks paigal ega liiguks üheski suunas, ei idaneks ega mädaneks. Just tasakaalust põiknemised löövad looduse ja loovuse vallale. Küllap on ühiskonnas samad lood, kuigi see loom pole oma senise olemasolu jooksul vist küll kordagi tasakaalus olnud.
/nginx/o/2025/05/19/16857066t1h50c6.jpg)
Aga ajaloost Koff kirjutab ja London joonistab. Omaeneslisest ajaloost, ent läbi selle ka me kõigi ühisest ajaloost. Liigub läbi aja ja lugude, mida paljud meist mäletavad. Ja kes ealiste iseärasuste tõttu ei mäleta, neile võib pildi- ja tekstitummine piltjutustus just õige otsa kätte anda. Tundetäpse lähiajaloise meelepildi maalimine on autoritel korda läinud.
Usun, et ei tee autorile oluliselt liiga, kui tunnistan, et «Ära oota midagi» on üks paremaid raamatuid, mis viimase aasta sees silma alla sattunud. Sattunud kusjuures on päris mitu. Poeetiline sõnatäpsus, proosaomane konkreetsus, inimlik-isiklik puudutus, kongeniaalne visuaal – kokku tuleb teos, mis mõjub ja on samas sõna otseses mõttes kaasahaarav, ühe hooga põneviti läbitav. Samas hiljem meenutamisi sirvitav ja ühes mõtlema – loodetavasti ka ütlema – kutsuv. Kõva sõna!