/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16557337t1hd4b5.jpg)
Rene Satsi «Minu Iirimaa» kuulub mu topp-tosinasse «Minu» sarja raamatute hulgas. Mäletan, kuidas seda esimest korda lugesin ja laps hõikus vahepeal teisest toast: «Mida sa naerad?!»
Mitte et see raamat oleks ideaalne. Oh ei, see on isikupärane ja kindlasti ei pruugi olla igaühe maitse. Iirimaa maakaart esimesel lehel on arstikäekirjaga kirjutatud ja kui luup dešifreerimiseks appi võtta, siis võib sealt igasuguseid lapsusi leida. Ja raamatu avang: «Kallis ema! Kui see raamat on kogemata sinu kätte jõudnud, siis palun ära loe seda. Ühest insuldist on rohkem kui küll.» (Täiesti adekvaatne hoiatus, arvestades raamatu tegevustikku, kus on õhus peategelase läbipeksmine, mahalöömine ja kägistamine.)
Mis mulle Rene juures meeldib? Näiteks tema ausus, laiskus ja lapsikus, need kolm kombinatsioonis tekitavad siinseal geniaalselt uue kvaliteedi. «Mille järgi on Rathnew linn oma nime saanud – mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kõlab küll niimoodi, nagu keegi oleks enne kohanime välja pakkumist natuke koduõlut maitsnud ja siis huupi rapsima hakanud.» jne.
/nginx/o/2021/05/17/13785315t1hf33e.jpg)
Näiteks tema enesekesksus ja maagiline mõtlemine. Varahommikul ärgata ta ei tahtnud, sest ainus kord elus, kui ta varahommikul ärkas, läks Estonia laev põhja. Piisavalt loogiline põhjus kraavikaevetöödele mitte ilmuda. Pealegi: «Mul on terve elu olnud kraavidega omamoodi negatiivne korrelatsioon – mida rohkem kraave kaevatakse, seda vähem tahan mina olla see, kes neid kaevab.»
Aga ainult sõnakillurebimisest ei piisa, et enda elust head raamatut kirjutada. Lisaks peab ikka ise ka imelik olema. Seda oskab Rene hästi. Lollidesse olukordadesse sattumiste anatoomiat saab siin lehekülgedel lugeda ja üle lugeda. Heake küll, veeti mees ikkagi kusagile kaevetöödele kaasa ja seal hakkas ülemus tema labida kallal norima... Kui Rene labida minema viskas ja tulema tuli, sattus ta rannapromenaadile, kus kohalikud iiri joodikud ühe suure mustanahalise neiu kallal jutulõhna norisid. Vaid talle mõistetava loogika alusel jõudis Rene olukorda, kus kentsakalt käituv (vist) Ameerikast (vist) äsja Iirimaale sattunud (vist) naine on järsku tema korteris ega kavatsegi sealt lahkuda. Kõik need kentsakad lood, mis seal korteris juba enne seda juhtunud, kahvatuvad selle kõrval, mis nüüd edasi juhtuma hakkab. Lugudes tegutsevad iiripärased, elusad ja värvilised karakterid, kuigi samal ajal tahaks kätega peast kinni hoida: täiesti uskumatu, kuidas saab niisuguseid riske võtta ja lollusi teha – selles osas on raamatu nimitegelane ületamatu!
Igatahes on ta raamatu teise poole alguseks ikka elus, natuke ehk õppinud ja karastunud. Miks ta just Iirimaale oli sattunud, ei teadnud ta isegi. Ja siis...
...tuleb veel üks põhjus, miks mulle see raamat meeldib. Rene julgeb olla romantiline. Nagu alapealkiri ütleb, «Armastus tuleb karjudes». Esimesest silmapilgust! Tõsi, seda armastuse objekti peab Rene tükk aega veenma ja talle näiteks pidžaamades inimesi leidma (miks just pidžaamades, see on pikk lugu). Igatahes on sellel romantilisel lool romantiline lõpp.
Kas raamatus Iirimaast ka juttu on? Minu meelest on see väga iirilik raamat, kuigi Iiri folkloorist, ajaloost ja turismiobjektidest siin juttu pole. Alkohol, rusikatega vehkimine, otsekohesus, lihtsad inimesed... ja see miski iirilik, mida ei saa sõnadesse panna, on siin täiesti olemas.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.