/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/01/16884975t1h77ea.jpg)
Mulle meeldib küünlavalgus pimedal tunnil, meeldib koguda lapsed selle küünla ümber ja poolihääli jutustama hakata. Kord olevat juhtunud selline lugu…
Kunagi ammu, kui ma Ameerikas elasin ja kadunud Andry Ervald mu loomeelu oma nõuannetega elavdas, siis soovitas ta: «Epp, kui Eestisse tuled, otsi üles jutuvestja Piret Päär, sul on temalt õppida!»
/nginx/o/2025/06/01/16884974t1h9f15.jpg)
Aega läks, tulingi Eestisse, teadlikult Piretit otsima ei hakanud, oli palju muud teha, aga... kuidagi iseenesest kulges mu ellu see Jutu-Piret, ma ei mäletagi, kuidas, millal, olen selle loo ära unustanud. Aga vahel on lugudega nii, et nad lähevad ära, ja vajalikul hetkel tulevad tagasi. Igatahes on mul meeles ilusate lugudena need hetked, kui ma Piret Pääri andunult Viljandi folgi muuseumi rehetoas hommikuti kuulamas käisin, igal täistunnil, ühtegi korda vahele jätmata. Ikka seesama: küünal, hämarus, vana aida lõhn, poolihääli jutustatud lood maast ja ilmast. Võib öelda, et Piret on oma olemuselt minu muusa ja guru, kuigi me ei suhtle tihedalt ja kuigi ta pole mind kunagi õpetanud muudmoodi kui lihtsalt olemas olles ja jutte vestes. Muinasjutuarmastus oli minus kindlasti juba lapsest saati olemas, aga Piret tekitas minus enesekindluse, et ka suur inimene võib muinasjuttudega tegeleda.
Igas loos on alati mingi muu plaan veel lisaks pealtnäha paistvale loole. Üks õpetab vanade hoidmist («Hunt ja koiott» Mehhikost), teine õpetab kannatlikkust eesmärkide saavutamisel («Tiigri vurrud» Koreast), kolmas maandab meeste-naiste vahelisi pingeid («Miks mehed räägivad vähe?» Ameerika indiaanlastelt) ja nii edasi.
Kindlasti on Aafrika muinasjutt «Kadunud isa» siit kogumikust üks mu lemmikuid. Millegipärast tõi selle loo kõige esimene lugemine mulle pisarad silma. Ma lugesin palju muinasjutuantoloogiaid tol 2013. aasta sügisel, kui üheks õppeaastaks Ameerikasse kolisime ja ma kohalikus raamatukoguvõrgus hoogsalt lugejaks hakkasin. Olin ehk ka niisama oma elus emotsionaalselt haavatav, juurtest ära lõigatud? Igatahes tundus äraunustamise teema mulle sügavuti oluline. See lugu räägib surnud ja ära unustatud isast, kes lõpuks ellu äratati. Aga kes ta ellu äratas? Mitte need pojad, kes imetrikke oskasid. Loo lõpulause on mu meelest kõige olulisem: «Surnud on inimene siis, kui ta unustatakse.» Ja ellu ärkas kadunud isa seetõttu, et noorim poeg kõnelema hakates küsis teistelt: kus mu isa on? See äratas vanemad pojad igapäevaelu ja -töö letargiast… Mida tähtsat me veel niimoodi igapäevarabamises ära unustanud oleme? Vahel on vaja, et keegi lapsepilguga ja muinasjutukeeles märkaks küsida tähtsaid asju.
Uurisin ka oma tütre käest: milline on sinu lemmikjutt sellest «Elas kord» raamatust? Ta vastas kohe: «See ämmaemanda lugu!» Miks? See olevat nii hubane ja maagiline, täpsemalt ei oskavat öelda.
Niisiis, kusagil meie lähistel elavad nähtamatud olendid, kellel on vaja abi sünnitusel, ja siis kutsutakse appi inimene, vana ämmaemand, aga pärast sünnitusabi pannakse ta pannkooke küpsetama ja see töö ei saa kuidagi otsa, sest haldjaisa ei taha tal minna lasta, aga siis otsustab haldjaema ämmaemandat usaldada… Ma jäin mõtlema, et vaat selle muinasjutu «moraali» ei oska mitte ainult mu laps sõnastada, ka mina jää hätta. Aga ka mina saan aru, et sellel muinasjutul on tugev unenäoline fluidum. Niisamuti nagu näiteks «Taevatähtedel»: see on lugu tüdrukust, kes soovis tähtedeni jõuda.
Kõik need lood olen ma valinud sadade-sadade muinasjuttude hulgast. Miks just need? Nii nende pikkuse pärast (mitte liiga pikad, mitte liiga lühikesed), nii sellepärast, et tuua eesti keelde juurde uusi erinevate maade originaal-rahvajutte, mis siinmaal levinud pole… Aga kindlasti on neist kõigis minu jaoks see «miski», mis paneb kas naerma või nutma või mõtlema, või kõike seda korraga.
Kuidas ma soovitan meie muinasjuturaamatuid «tarbida»? (Lisaks eelmainitutele on ilmunud ka mitu muud.) Minu meelest võiks teha nii, et las laps ise valib, millist juttu soovib. Esimesel korral lugege jutt ette. Teisel korral jutustage oma peast. Ise jutustades läheb jutt elama! Ja kolmandal korral võiks paluda lapsel ise jutustada? Vajadusel saab ju appi tulla. Koos jutustades saab omamoodi nalja, vahel tekib uusi lugusid ka.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.